Palestiina ja Iisraeli keerulised suhted

Sel suvel on Gaza relvastatud jõudude ja Iisraeli armee vahel taas lõkkele puhkenud sõjaline konflikt, mis on aastakümneid kestnud võitluses viimase aja veriseim.

Konflikt kahe rahva vahel sai alguse 19. sajandil, mil nii palestiinlaste kui juutide hulgas algasid rahvuslikud liikumised. Samal ajal toimus Venemaa aladel juutide tagakiusamine, mistõttu väga paljud Venemaa juutide perekonnad kolisid just sel ajal Ottomani impeeriumisse kuuluvatele Palestiina aladele.
Juudid elasid 19. sajandil enamasti Ida- ja Kesk-Euroopas ning Lähis-Ida territooriumil. Juutide naasmine Juudamaale, nende ajaloolisele kodumaale, süvenes 19. sajandi lõpul kiiresti.

Šveitsis Baselis toimus 1897. aastal esimene sionistide maailmakongress, kus arutati juudi riigi loomist ajaloolisele juutide kodumaale. Samas oli Ottomani impeeriumis sündimas ka araabia natsionalism süürlaste rahvusliku liikumise näol. Juudi uusasukad hakkasid kiiresti kolima Ottomani impeeriumisse ja nende hulk kahekordistas kiiresti juutide kogukonna Jeruusalemma ümber. Samal ajal aga sagenesid kokkupõrked araablastest talupoegade ja uusasukate vahel.
Suured muutused leidsid aset Esimese maailmasõja ajal, mil Ottomani impeerium sõlmis Saksa keisririigiga lepingu. Selle kokkuleppe järgi sai teoks vasturinne nn keskjõudude Suurbritannia ja Prantsusmaa vastu.
1916. aastal sõlmiti Sykesi-Picot’ lepe, millega jagati araabia maailm kahe suurriigi – Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Aasta hiljem koostasid Briti võimud Balfouri deklaratsiooni, mis sätestas juba konkreetselt juutide kodumaa asukohaks Jordani jõe mõlemad kaldad.
Samal ajal sai Suurbritannia oma võimu alla Palestiina alad. Lisaks nendele kokkulepetele sõlmisid tulevane juudi maailmakongressi president Chaijim Weizmann ja Iraagi kuningas Faisal I 1919. aastal leppe araabia-juudi koostööks Lähis-Idas. Selle lepingu järgi nõustus Faisal I Balfouri deklaratsiooni ja juudi kodumaa loomisega Palestiina aladele. Selline otsus kutsus esile Süüria rahvusliku liikumise pöördumise Faisal I vastu.
Tekkinud olukord lõi veelgi soodsama pinnase palestiinlaste ja juutide vaheliseks konfliktiks. Palestiinlased pöördusid varem araablaste rahvuslikku liikumist juhtinud Faisal I vastu ja alustasid poliitikat oma riigi loomiseks. Sooviti luua riik, kus oleks araablastest elanike enamus.

Pidevate kokkupõrgete kõrval araablaste ja juutide vahel toimusid Esimese maailmasõja järel tasapisi arengud diplomaatias. 1920. aastal sõlmiti Sèvre’i leping ja eraldi lepe kohalolnud araablaste ja juutide vahel. Selle lepingu järgi oli Transjordaania territoorium ette nähtud autonoomsele araablaste riigile.
Britid andsid need alad 1921. aastal Hašemiitide klannile Al-Ḩijāzist (iseseisev Hašemiitide Jordaania Kuningriik loodi 1946. aastal). Al-Ḩijāz on piirkond praeguse Saudi Araabia territooriumil. Transjordaania sai autonoomse territooriumi tunnustuse Briti impeeriumis 1923. aastal. Tunnustamisega elimineeriti juutide kodumaa loomine sellele alale.
Pärast nimetatud poliitilisi arenguid ja juudivastaste repressioonide suurenemist Nõukogude Liidu territooriumil rändasid kümned tuhanded juudid Briti mandaadi all olevatele araabia aladele. Juutide suur rännak Palestiina aladele jätkus kiiresti pärast seda, kui 1930. aastatel tuli Saksamaal võimule natsistlik režiim.
Kohalikud araabia talupojad püüdsid seista suurte asunike masside vastu. Araablased arvasid, et suur juudiasunike migratsioon on oht araablaste rahvuslikule identiteedile. Suhted kahe rahvusgrupi vahel halvenesid märgatavalt. Samas püüdis Jeruusalemma mufti agiteerida palestiinlasi astuma juudiasunike vastu, väites, et juudid on saabunud vaid eesmärgiga taastada Jeruusalemmas templimäel juutide tempel. Templimäel asub Al-Aqsa mošee, mille alumisel korrusel on üks pühamaid juudi sünagooge.

Teise maailmasõja lävel toimusid Palestiinas verised kokkupõrked, suurim neist oli Hebroni veresaun. Briti valitsus püüdis seista kokkupõrgete vastu igal moel. 1937. aastal tegi Peeli komisjon ettepaneku territoriaalsete probleemide lahenduseks ametlikult kahe riigi loomise näol.
Selle ettepaneku kohaselt jagataks territoorium kaheks: juudi riigiks ja araabia riigiks. Juudi riigile kuuluks rannatasandik, Jisreeli org, Bet-She’an ja Galilea. Araabia riigile kuuluks Transjordaania, Juudamaa, Samaaria, Jordani org ja Negev. Juutide juhid David Ben-Gurion ja Chaijim Weizmann otsustasid Peeli komisjoni ettepaneku heaks kiita ja võtta seda kui lähtekohta läbirääkimiste alustamiseks ning veensid selles ka sionistide kongressi.
Palestiina araablaste kogukond lükkas Peeli komisjoni ettepaneku tagasi, sest ei nõustunud juutidele maad andma. Briti valitsus võttis 1939. aastal omapoolse lahendina vastu seadluse ühe riigi lahendist, limiteerides samas Palestiina aladele lubatavate juutide populatsiooni. Juutidele seatud kvoodi üle oleks vastavalt seadlusele otsustanud araablaste esindajad ja juutidel oleks olnud piiratud õigus maad osta. Sellised piirangud ja elukorraldus jäi kehtima Briti mandaadi lõpuni, mis saabus koos Teise maailmasõja, holokausti koleduste ja juutide massilise rändega Euroopast.
Teise maailmasõja koidikul sõlmisid palestiinlaste esindajad leppe ja toetasid Teise maailmasõja teljeriike. Palestiinlaste esindaja palus Hitlerilt juudi kodumaa loomise takistamiseks toetust. Palestiinlaste sellised sammud kutsusid esile suhete halvenemise Briti võimudega.

Vastloodud ÜRO Peaassamblee lõi 1947. aastal ÜRO Palestiina erikomitee, mis töötas peaassambleele esitamiseks välja soovitused Palestiina küsimuses. Vastavalt neile soovitustele oleks Palestiina territoorium pidanud kaheaastase üleminekuaja järel jaotatama iseseisvaks Palestiina riigiks, iseseisvaks juudi riigiks ja Jeruusalemma linnaks.
Araabia riik pidi vastavalt ÜRO Peaassambleele saadetud soovitusele asuma 11 000 km2 suurusel territooriumil. Seal oleks elanud ka väike juudi elanikkond. Juudi riik pidi asuma 15 000 km2-l väikese araabia elanikkonnaga. Ei juudid ega araablased polnud sellise ettepanekuga nõus. Juudid ei olnud rahul, et ei saa endale Jeruusalemma, sest sel ajal oli enamik selle linna elanikest juudid. Araablaste arvates rikkus selline ettepanek enamuse õigusi, sest sel ajal oli 67% Palestiina elanikest araablased.
Peaassamblee määras Suur­britannia kui Palestiina mandaatriigi koordineerima varem ettepandud veidi modifitseeritud uut versiooni. Juudid toetasid ÜRO otsust, araablased otsustasid ÜRO Peaassamblee kaevata rahvusvahelisse kriminaalkohtusse. Siiski otsustas ÜRO kahe riigi lahenduse ja Jeruusalemma kui rahvusvahelise linna loomise kasuks. Korraldus pidi ellu viidama hiljemalt 1. oktoobriks 1948.

Tegelikkus kujunes teistsuguseks. 1. mail 1948 loodi Iisraeli riik. Palestiina riiki ei ole siiani loodud. Palestiinlased on elanud 1948. aastast kuni praeguseni kahel maa-alal Gaza maakitsusel ja Jordani jõe läänekaldal.
Kaks rahvast on omavahel pidanud maha mitmeid sõdu, milles olulist rolli täitsid külma sõja olukorras ka toetajad, st USA ja NSVL. Reaalselt on araablaste poolel võidelnud tegelikult paljude araabia riikide sõjaväelased (süürlased, egiptlased, iraaklased jt). Vaatamata mitmetele rahvusvahelistele jõupingutustele ja palestiinlaste soovile rajada oma riik, ei ole seda tänini toimunud.
Võib öelda, et araabia maailm on väsinud Palestiina-Iisrae­li konfliktist. Erinevalt eelmisest Hamasi ja Iisraeli vahelisest kokkupõrkest, milles araabia riigid olid ühiselt palestiinlaste selja taga, ei ole sel korral suuremat huvi olnud. Palestiina-Iisraeli rahuprotsess, sisepoliitilised mured Liibüas, Iraagis ja Tuneesias, sõda Süürias, piiritülid ja muud probleemid on muutnud naaberriigid Gaza sündmuste suhtes immuunseks ja vähendanud huvi nende lahingute vastu.
See kõik on muutnud Palestiina probleemi, mis oli varem kogu araabia maailma tähtsaim küsimus, vaid üheks isoleeritud probleemiks kogu regioonis toimuvate konfliktide ja kriiside seas. Isegi Araabia Liiga on vaid väljendanud oma toetust palestiinlastele ja Egiptuse rahuettepanekule ning pole midagi konkreetset nõudnud ei Iisraelilt ega ka rahvusvaheliselt kogukonnalt.

Teiseks on ka regionaalne rahuvahendaja Katar jäänud tagaplaanile ja pole tungivalt sekkunud rahuvahendamisse Iisraeliga. Katari taandumise põhjus on peamiselt Saudi Araabia survest tingitud. Samas on Kataril suurim ja mõjukaim araabia telekanal Al-Jazeera.
Saudi Araabia Katari-vastaste sammude põhjuseks on ka Katari toetus Muslimi Vennaskonnale, mis on tugevaks Saudi Araabia rivaaliks. Hamas on aga Muslimi Vennaskonna Palestiina haru. Lisaks on Saudi Araabia eesmärk Egiptuse presidendi Al-Sisi positsiooni kindlustamine regioonis. Sellest ka Egiptuse rahuplaani ettepanek Palestiina-Iisraeli konfliktile.
Egiptusel on olnud rahuvahendaja roll ka eelmistes Palestiina-Iisraeli konfliktides. Samas on teada, et Al-Sisi on tegelikult pikendanud konflikti sellega, et ei ole andnud luba avada Rafahi piiripunkti muuks kui vaid hädavajalike kaupade tarnimiseks. Rafahi piiripunkt on üks väheseid võimalusi palestiinlastele Gazast väljasaamiseks.
Samal ajal pakkus Katar peavarju Hamasi juhile Khaled Meshaalile, kes kogu sellesuvise konflikti aja veetis turvaliselt Kataris. Ja vahepeal sai üle 2000 palestiinlase surma. Peale selle on palestiinlaste alad vähenenud 12 km2-lt 1,2 km2-le.
27. augustil nõustusid Palestiina Omavalitsus ja Iisrael siiski vaherahuga. Mõlemad pooled kuulutasid just pärast seda oma kindlat võitu. Vaherahu tingimused on peaaegu ideaalsed. Selle järgi peab Egiptus avama Rafahi piiripunkti, Palestiina Omavalitsus võtma üle Gaza piiri tagamise, Iisrael avama mitmed piiripunktid ning võimaldama laiemat kalastamist Gaza kalameestele.
Seda rahulepet peetakse USA poolt juhendatud ja modifitseeritud Egiptuse rahuleppeks. Vastavalt rahulepingule peab aga konkreetses rahus veel läbi rääkima, teadaolevalt jätkuvad läbirääkimised pärast juutide ja muslimite pühi (Rosh ha-Shana ja Eid Al-Adha) käesoleva aasta oktoobri lõpus.

Viimane Palestiina-Iisrae­li kriis lõi väga hea võimaluse näha selgemalt viimastel aastatel kujunenud regionaal­set olukorda. Egiptus püüdleb väga oma juhirolli taastamisele. President Al-Sisi püüab igati jäljendada poole sajandi tagust araabia maailma juhti Gamal Abdel Nasserit ja loodab ka samasugust ülistamist naabrite poolt.
Katari roll piirkonnas aga tegelikult väheneb ja Saudi Araabia püüab halli kardinalina kõike taustalt juhtida. Tundub, et regionaalne olukord ei lahene peatselt. Sellest ka probleemid Palestiina ja Iisraeli vaheliste lepete hoidmises.
Iisrael kasutab üha enam kaudset okupeerimisvahendit asumaade rajamist ja sunnib sellega palestiinlasi ilma sõjata oma aladelt lahkuma. Lähiajal läheb olukord ilmselt veelgi keerulisemaks, sest nii Lähis-Idas kui ka kogu maailmas on lisandunud probleeme ja rahvusvaheline kogukond ei suuda kõiki neid hoomata.

Artikli autor on orientalist ja Lähis-Ida ekspert. 2004. a sai Venemaa Teaduste Akadeemia Orientalistika Ülikooli magistrikraadi Lähis-Ida ajaloos ja poliitikas. On töötanud erinevates kõrgkoolides õppejõuna, esinenud meedias Lähis-Ida teemadel ja tõlkinud araabia keelest.

 

 

 

 

Kadri Jõgi,
orientalist