Palestiina kristlastest pooli valimata

Iisraeli ja Hamasi sõda on mitmetahuline ja vastuoluline. „Kõik teavad“, millise julmusega Hamas 7. oktoobril korraldas rünnakud Iisraeli tsiviilelanike vastu, kui paljusid ja kuidas tapeti või võeti pantvangi. Niivõrd, kuivõrd nädalad pärast seda rünnakut räägib globaalne meedia aga peamiselt palestiinlaste ajaloost Gazas ja Läänekaldal pärast aastat 1948, okupatsioonist ja apartheidist (varem kasutasid seda mõistet Iisraeli poliitikate kohta Human Rights Watch ja Amnesty International) või ka Palestiina kristlastest (kelle arv on jäänud aina väiksemaks), siis on Hamasi terrorirünnak saavutanud olulise osa soovitust, maailm paneb tähele palestiinlaste olukorda ning reageerib sellele.

Üleilmne kristlus pigem paneb tähele ja toetab usulistel kaalutlustel eelkõige Iisraeli, Palestiina kristlasi pannakse tähele harvemini (Gazas on neid umbes 1000, Läänekaldal 50 000, Ida-Jeruusalemmas umbes 8000). Kui neid pannakse tähele, siis pigem palverännupaikadega, mitte otseses seoses nt uusasunike poliitikaga Läänekaldal, kus konflikte on olnud palestiinlaste ja uusasunike vahel sõltumata sellest, kas palestiinlane on kristlane või moslem. Üldreeglina kristlane Gazas omab samu piiranguid liikumisele ning on sarnases olukorras nagu moslem Gazas. Kui neid on rünnatud, siis pigem on seda teinud rühmitused, mis on Hamasist radikaalsemad. Hamas näeb neis ühtesid palestiinlastest ning otsest ususõda nendega ei pea.

Kui jätta tähelepanu alt välja kõik need õigustatud põhjused ja ajendid, mis Iisraelil on olnud poliitika kujundamisel Gazas ja Läänekaldal, ning vaadata ainult kristlaste olukorda ja rolli antud konfliktis, siis selles vaates saab kristlus toetada „kahe riigi lahendust“ – paavst Benedictus XVI toetas Palestiina riigi loomist, edendada lepitust – tänases Gazas on üks kirik, kuhu varjuvad Gaza elanikud sõltumata nende usutunnistusest; Palestiina kristlased okupeeritud aladel ja nn araabia kristlased Iisraelis saavad olla neutraalsemad vahendajad osapoolte vahel, katoliku kiriku Jeruusalemma kardinal on pakkunud ennast pantvangi nende laste asemel, keda Hamas on pantvangi võtnud. Palestiina kristlaste usuline ja etnilis-keeleline identiteet võimaldab suhestuda konflikti erinevate osapooltega.

Ent … olgem ausad, enamik ajast neid ei märgata ja neist ei räägita. Ja kui nüüd hakatakse rääkima, siis nende lugu kattub suurel määral Gaza ja Läänekalda palestiinlaste looga. Suure poliitika vastuolulisuste tõttu on selle loo rääkimisest täna huvitatud nii need, kes taunivad usulist tagakiusu, pooldavad võrdseid inimõigusi kõigile ning erinevatel põhjustel toetavad Palestiina omariiklust, kui ka Hamas, Iraan, Hiina ja Vene Föderatsioon.

Vaid mõned päevad pärast Iisraeli ja Hamasi sõja algust on globaalse meedia tähelepanu Ukrainas toimuvalt sõjalt pea täiesti kadunud. Südamevalu Palestiina kristlaste pärast on igati õigustatud, samamoodi nagu südant peaks valutama ka Hamasi poolt pantvangi võetute vabastamise, humanitaarolukorra pärast Gazas ning rahu pärast Iisraelis ja Jeruusalemmas. Ent eelkõige, USA presidendi Bideni suurim soov on, et konflikt ei eskaleeruks, et sellesse ei sekkuks Iisraeli naaberriigid.

Mida tugevamaks ja üleilmsemaks muutub vastasseis (nt praegu ca 90 riiki peab Hamasi terroriorganisatsiooniks ning umbes sama paljud ei pea) ning mida enam kõik valivad pooli (ja näevad ebaõiglast kannatust vaid ühel poolel), seda enam konflikt eskaleerub ja laieneb.

Palestiina kristlased vajavad eestpalvet samamoodi nagu ka Iisraeli juudid …

Alar Kilp