Palmipuudepüha

Jeesus püüab oma viimase nädala jooksul koguda oma karja nagu lapsi tiiva alla. Tänaselgi päeval on jõus Tema kutse: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.

Carl Siegismund Waltheri maal 1852. aastast Viru-Jaakobi kiriku altariseinas.

Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes.
Te olite ju nagu lambad ekslemas, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.

1Pt 2:21.25

Suur Nädal algab palmipuudepühaga. Tihti meenutatakse sel päeval vaid Jeesuse saabumist Jeruusalemma, kuid vanema tava järgi kuulub palmipuudepüha juurde ka kannatuslugu, enamasti Matteuse järgi (nii nagu Suure Nädala teisipäeval Markuse, kolmapäeval Luuka ja Suurel Reedel Johannese järgi).

Palmipuudepüha evangeelium on väliselt rõõmus, sisult aga äärmiselt traagiline. Selle üht paremat instseneeringut nägin kord Rootsis leerilaagris: rõõmus palmipuudepüha protsessioon muutus järkjärgult ristiteeks ning hoosianna-hüüetest sai lõpuks «Löö Ta risti!»

Palmipuudepühaga algab kannatusnädal. Palmipuudepüha keskpunktis seisab Tema, kes alandas ennast kuni ristini (Fl 2:8), kes tühjendas oma hinge surmani ja arvati üleastujate hulka (Js 53:12).

Ta tuleb näiliselt kui kuningas ja «kogu maailm jookseb Tema järel» (Jh 12:19), kuid tegelikult on Ta pigem nagu narr, kes kogu oma olemusega mõjub selle maailma tarku naeruvääristavalt ja vägevaid ennast tühistena tundma panevalt (1Kr 1:18jj). Nii ka tänapäeval.

Ta tuleb armastuse pärast – ja me teame, et armastus teeb narriks. Ta tuleb, sest Ta armastab – ja me teame, et tõeline armastus on, kui keegi annab oma elu (Jh 15:13; 1Jh 3:16; Rm 5:8).

Ta annab oma elu nagu karjane, kes oma karjast hoolib (Jh 10:11). Ja rahvahulk, kes käib Ta eel ja jookseb Tema järel – nii palmipuudepühal kui Suurel Reedel – ongi Tema kari. Seesama rahvahulk, kes hüüab Talle ühel hetkel hoosianna ja teisel «Löö Ta risti!» Just sellised me oleme.

Mida Jeesus oma viimase nädala jooksul teeb? Ta käib Jeruusalemmas sisse ja välja, Ta püüab koguda oma karja nagu lapsi tiiva alla (Mt 23:37), Ta nutab selle linna ja tema rahva justkui surnud sõbra pärast (Lk 19:41jj; Jh 11:35).

Jeesus nutab templi pärast, mis lammutatakse, ja me teame, et Tema ise ongi tõeline tempel, tõeline Jumala pühamu, sest Temas elab kogu jumalik täius ihulikult (Kl 2:9), ja selle templi lammutab Ta oma rahvas… (Jh 2:19jj). See on valus – väga valus vaatamata sellele, et Ta ehitab selle kolme päeva pärast jälle üles.

Meie oleme Jumala tempel (1Kr 3:16j) ja iga kord, kui seda templit rikume, vaatab Ta meie peale ning nutab – nagu surnud sõbra pärast.

Jumala tempel on Tema kirik, Tema ihu, millesse Ta kogub rahvast kõigist ilmakaartest, et see oleks Talle kuninglikuks preesterkonnaks (Ilm 5:9jj), kes viib Tema kaudu Jumalale kiituseohvrid (Hb 13:15).

Kristus on Karjane, kes käib oma karja eel, et käiksime Tema jälgedes (1Pt 2:21jj). Ta on  igasuguse karjaseks olemise eeskuju, meie hinge ja elu tõeline pastor ja piiskop.

Iga pastor või õpetaja või preester või piiskop – ükskõik, mis sõna me ei kasutaks või kui palju me mõistete üle ei vaidleks – on koos kogudusega kutsutud vaatama selle preestri peale, kes on lepitanud meie patusüü ning juhib meid karjasena rõõmuriiki (KLPR 75:2).

Oleme kutsutud mitte ainult vaatama, vaid Tema jälgedes käima. Mõistma, et meid on seatud teenima, hoolitsema, üksteise lähedale astuma ja ennast teiste heaks panustama. Kui vaja, siis lõpuni, oma «hinge täieliku tühjendamiseni» nagu meie suur Karjane ja Ülevaataja – mitte Kaini kombel küsides: «Kas ma olen oma venna hoidja?» (1Ms 4:9).

Suur Nädal on suurepärane aeg Kristuse teenimistöö valguses oma kutsumuse üle järele mõelda. Palmipuudepüha on parim aeg (nagu iga ajahetk, mille Jumal meile kingib) end koos Issandaga teele asutada, Tema kombel oma elu anda – ja Tema juures tõeline elu leida.

Enn Auksmann