Palve vanade inimeste pärast

Nüüd, aina muteeruvate koroonakatku viiruste meelevallas, seisataksin minagi Artur Adsoni kõrvale, et tõsta palvehäält vanade inimeste kaitseks. 

Nende tuhandete, hooldekodude seinte vahele surutud vanakeste meelehääks, kes on jäänud/jäetud ilma isegi harvast suhtlemisest laste, lastelaste ja lastelastelastega. Neile on eluliselt hädatarvilik oma silmaga veenduda, et väikesed pudinad ikka kasvavad, kellel esimene hammas, kellel esimene sõna, kellel esimene armastus. 

Et ikka saaksid ka targemaks! Mitte niivõrd koolis õpitust, seda niikuinii, vaid sellest, mida pika elu jooksul on kogenud nende vanaemad-vanaisad. Rääkimata sellest, mis lastel seljas ja jalas – kõik on aasta jooksul ununenud. Ja oma silmaga veenduda, et kõik oleksid terved!

Vahel ei lase mõni kujutlus sinust takjana lahti ja isegi pildikasti kanalite peal ringi vaadates satud nagu juhuslikult selle mõtte arendustele. Kuni näed situatsiooni unes – siis on õige aeg see kirja panna. Koht: vangla kokkusaamisruum, klaassein eraldamas vabadust nendest, kes on süüdi või süütult sattunud valel ajal olema vales kohas, igaüks varjatud kirega valmis kuulama igat vabadusest pärinevat sõna. 

Kell kukub ja nüüd haaravad vang ja külaline vanaaegse telefonitoru ja mõlemaid pooli kosutav vestlus võib alata! Vahele näidatakse üht vangla siseruumi (ikkagi põnev!), kus keerlevad lindistamismasinad üllaste ja valvsate igat sorti järelevaatajate silme all ja teadmiseks.

Teine koht: vaba ja rippumatu Eesti Vabariigi tavalise hooldekodu tühi külastusruum – ikkagi katkuviiruse oht –, kui see ruum ei ole juba kasutusse võetud ja magamisplatsideks jagatud. Raha vähe ja endalegi ei jätku, rääkimata teenindavale personalile laiali jagada. Aga arutleks pisut teisiti, vanglas saavad ja hooldekodus ei saa? 

Vanamemm või harva vanataat juhatatakse laest põrandani eraldatud klaasseinaga ruumi (muidu ei näe memm oma kõige väiksemaid järeltulijaid!) ja teisel pool kaasa võetud mikrofoniga kõrvaklappidega (ikkagi viirus!) varustatud pesakond (kõige väiksemad valmis mõeldud küsimustega) kuni suurte inimeste rõõmuni näha viiruse kiuste oma eraldatusse mõistetud sugulast. 

Usun, et tund-paar lendavad linnutiivul ja mõlemal pool klaasseina on, millest järgmise kohtumiseni mõelda. Memme-taadi külastajad teevad välisukse lahti ja on õues katkueraldatuses, kuigi me siin klaasseinu alati ei näe, kuid seda piinavamalt tunneme! Oleme nagu vabad = mitte vangis, ja ei ole ka! Ainult kõrvaklapid ja mikrofon ning maast laeni klaassein aitasid hetkeks taastada varasema suguvõsa ühtsuse tunde. Vabadusepoolne kohtumisruum desinfitseeritakse uutele kohtumistele.

Tõsi, meie super-hüper-digitaliseeritud ühiskonnas võivad osad seda situatsiooni kohe mängida ette taskust võetava oma teab mitmenda G mobiiliga ja kui küsida neilt, kas neil on hooldekodus mõnd sugulast, kellega vestelda, siis viidatakse, et memm-taat ei jaga sellistest vidinatest mitte õhkagi. Mina ka mitte eriti!

Miks ma tahaksin Adsoni kõrval seista neil ärevatel aegadel? Artur Adson on luuletaja, kes hästi mõistab nii vanade inimeste kui kooli rühkivate laste hinge. Laenan Eesti Kiriku lugejatele luuletuse viimasest täiuslikust värsivalimikust „Varjuliste puie all : Luuletused : Luulõtusõ`“, koostanud Õnne Kepp, Tallinn-Võru, 2014. 

Vallo Kepp

PALVE ISSANDA POOLE VANNU INEMISTE PERÄST

Issand võta hõlma alla vannu inemisi!

Kae, kuis neid hiidütedäs hirmsist hinnust,

abituse mõistmatusen vahtva aigu imelisi,

silmä’ kuivass iket, ohkamise’ vällä ohat rinnust.

Nemä’ omma ärä müünü oma’ pulmarõiva’,

neil ei ole minka minnä pidulikult hauda,

neil om kaonu kõik, mis kalliss peivä,

lännü kõik, mis hoiet seni hoole nink auga.

Kaonu omma vaiba’ vannu jalgu alt,

müüdü tooli’, mille tuke silitivä noore’ käe’,

lännü asja’, kost viil ääsjä tolmu pühit usinalt.

Mis viil ütsindüsen armast – ämp silm ei näe.

Aigapiten sai jo heng nii järest vällä kist:

lännü latse’, lännü paariline, elu lännü,

jäivä enge asja’, kohe kõigist minejist

jäänü osa – neide külge vana heng oll jäänü.

Issand, nuuri mitu kõrd võit hiitä tuleahju – 

vällä tulemi ja vahtsest elu pääle nakkap,

meil võip pallu olla vallus, olla kahju,

siski katski kaksat otsa’ elu kinni jakkap.

Keäki ei via püstü enämb vannu,

virguta ei üles ajahaigit ütski hääl – 

võta, Esä, nemä’ oma armu manu,

noid, kel soone’ lubjatu’, kel heng jo huuli pääl.