Palverännak Lõuna-Ameerika südames 4. osa

4.

Maantee oli liivane-savine rada ning kui sõdur kuulis, et tahan 70 kilomeetrit veel väiksemat metsateed pidi otse Fortin Gabino Mendozasse sõita, siis ta kinnitas, et siitkaudu pääseb küll, aga vaatas mind kaastundlikult. See tee oli küll nii kitsas, et kui vastu oleks sõitnud teine auto, oleks üks meist pidanud tagurdama alguspunkti tagasi. 

Jõudsin peaaegu kohale, kui lõhkes kumm. Rudolfi autol oli küll tagavararatas, kuid polnud mitte mingeid tööriistu. Õnneks oli kõrval kuue sõduriga väeosa. Ka neil polnud tööriistu, kuid nad helistasid lähimale naabrile, 50 kilomeetri kaugusel elavale talunikule. Too saabus tunni aja pärast, oli väga asjalik, oli võtnud kaasa kogu varustuse, isegi kompressori, mida oli ka vaja. Ka tema perekond oli kaasa sõitnud, et seda imeasja näha. 

Nad olid muidugi väga sõbralikud ning pakkusid ka öömaja enda juures. Ainus asi, mille üle nad imestasid, oli see, et kuidas ma julgen siin üksinda rännata. Küsisin, mida mul karta on. Indiaanlasi, vastasid nad ja näitasid, nagu pingutaks noolega vibunööri. Oh, ma olen ise ka indiaanlane, naersin vastu. 

Vibuga indiaanlasi ma ei kohanud, aga kui aovalgel tagasi sõitsin, nägin teel puumat ja taapirit, jaanalinde ja kotkaid. 

Esinduslik katedraal ja lihtsad pühakojad

Juba järgmisel päeval asusin teele veel hõredamalt asustatud Alto Paraguay ja Fuerte Olimpo suunas. AltoParaguay on üks riigi 17 provintsist, pindalalt 82 349 km² ehk siis kahe Eesti suurune. Elanikke on vaid 17 000. Fuerte Olimpos, selle pealinnas, elab 4400 inimest. Mennoniitide juurest on sinna 350 km tolmust teed, pool sellest läbisin veoauto kastis. Religioosne kogemus oli seegi. Lõputu pampa, palmisalud, maan­teekraavides sulpsu löövad kalad, linnuparved ja vaikus, vaikus, vaikus. Pühakoda looduses. 

Ega ka päris pühakojad ei puudu. Põltsamaa-suurune Fuerte Olimpo võib rõõmu tunda mitme kiriku ja kabeli üle. Peale esindusliku keset linna kõrguva mäe otsas paikneva María Auxiliadora katedraali olid muud pühakojad pigem lihtsad, ilmselt paljuski vabatahtlike usinusel ja hoolel toimivad ühised palvetamise kohad. Need meenutasid mulle meie armsa Eestimaa maakogudusi, kus hooldajaõpetaja vaid mõned korrad kuus kohal on. 

Samasugust paralleeli kodumaaga tajusin pisikeses Asuncióni vene õigeusu kirikus (Церковь Покрова Пресвятой Богородицы). Möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel emigrantide ehitatud kiriku seinal on Chaco sõjas hukkunud vene ohvitseride mälestustahvlid. Vestluses kirikulistega tuli esile nii optimismi ja tulevikku vaatamist kui ka olude raskuse tunnistamist. Ollakse Moskva patriarhaadile alluva Vene Õigeusu Kiriku Välismaal liige, aga ega siis see New Yorgist preestrit ei saada. 

Jumalateenistusel teenib kord kuus serbia kiriku vaimulik Argentinast Resistenciast. Muul ajal aga palvetatakse ise. Selgi korral koosnes liturgia kahe naiskoguduseliikme lauldud palvetest. Koos ei olnud aga sugugi mitte ainult venekeelsed usklikud, nende hulgas oli kohalikke mestiitse ja Tšiilist pärit hispaaniakeelne õigeusklik mees. 

(Järgneb.)

Toivo Vilumaa