Palvetada rännates ja rännata palvetades

Küllap palvetas umbes 30 palverändurit 5. septembri, oma rännakupäeva vara­hommikul Kuriste Haridus­seltsi algselt õigeusu kooli­majaks ehitatud hoones Hiiumaal pingsalt, kui äratus­kellaks oli meeletu vihma­mürin vastu vastset plekk-katust. Palved kandsid vilja. Vihmalimiit sai juba hommi­kul täis ja ilm oli kogu umbes 25-kilomeetrise palve­teekonna ajal igati sobiv.

Oodatud ja soovitud

Tänades Jumalat kõigi tema an­dide eest, tahan südamest täna­da ka Eesti Kirikute Nõuko­gu noortetöö juhte Age Ploomi ja Triin Salmut juba kuuenda oikumeenilise palve­rännaku suurepärase etteval­mistuse ja teostuse eest. Tänan südamest kõiki Hiiumaa usklik­ke ja nende vaimulikke teeni­jaid, kes tasandasid mei­le teed ja rändasid koos meie­ga septembri esimesel nädalavahetusel.

Palverännaku formaat on jäänud samaks nagu Setumaal, Vormsis, Ruhnus, Kihnus ja Muhus: ees kantakse suurt risti ja ikoone, lauldakse Taizé või muid vaimulikke laule, peatutakse kirikuelus olu­listes paikades, kuulatakse meenu­­tusi ajaloost ja palve­tatakse vas­tavalt eri kirikute tradit­sioo­nidele. Õigeusklikud, baptis­tid, luterlased, nelipühi­lane,  va­na­usuline ja katoliiklane moo­dustasid suure ja ühtse pere.

Kuriste õigeusu kirik ja vana koolimaja olid suurepärased peatus- ja palvepaigad. Elekt­rivalguseta kirikus toimu­sid reede õhtul palvus ja veepühit­semisrituaal. 

Hiiumaa õigeusupreester Aab­raham Tölpt soovis kõigi­le palverändureile tere tule­mast, ja kogu Hiiumaal viibi­tud aeg tundsime tõesti, et oleme seal oodatud ja soo­vi­tud. Nime poolest paas­tutoidud olid reedest püha­päevani külluslikud ja maits­vad. Eriline hõrgutis oli värske soolasiig, mis mõne­legi tuletas meelde fraasi „Ma armastan sind nagu siiakala!“. Andku Jumal tervist ja palju aastaid meie tublidele kokkadele, nagu ka muhedale bussijuhile, keda vajasime laupäeva hommikul ja õhtul.

Tihedalt palvemaju

Pärast laupäevahommikust palvust sõitsime Nurste baptistikoguduse palvemajja, kus Taavi Ugam jutustas, kuidas sai alguse baptistlik ärkamine 1880ndail Hiiumaal. Eriliselt jäi meelde lugu hiidlasest, keda trahviti loata palvetundide pidamise eest. Kui trahvi vastuvõtjail polnud tagasi anda, ühmas mees: las jääb ettemaksuks, ma niikuinii oma tegevust ei lõpeta. 

Selle tegevuse hoogustu­mi­sest annab tunnistust palve­majade tihe võrk: polnud Hiiu­maal kohta, kust oleks olnud lähimasse kirikusse või palve­majja (hiidlaste keeles ühed kabelid kõik) enam kui viis ki­lomeetrit. Sõda ja usuvaenulik võim on hävitanud küll mitu pühakoda, aga ometi nägime ka väga heas korras „kabeleid“.

Jõudnud jalgsi Haldi sadamasse, kuulsime Urmas Selirannalt kur­ba hiidlaste lahkumi­se lugu aastal 1944: pageti Saksa mobili­satsiooni ja Siberisse küüditamiste eest. Omanimelises külas ütles palve meie iga-aastane kaaslane Haldi Leinus.

Kristi Ugam jutus­tas Mänspe külas sealse­test hariduse eden­daja­test, kellest praegu on tunnistu­seks vaid mälestuskivi. Samas Mänspel on väga heas korras luter­lik ka­bel, kus kohalikust kiriku­loost ja tänapäevast jutus­tasid Triin Simson ja Triinu Pihel. Kabeliaias avalda­sime Aabraham Tölpti juhtimi­sel austust 1941. aastal punaarmee­laste mõrvatud kohalikele elani­kele.

Aasta pärast jälle

Õngu külas jutustasid baptisti pastorid Enn Veevo ja Tarmo Kähr sealsest hävinud palvemajast ja Jaaksoni tammest. Jumala armastusest laulis Inga Udikas. Samasse külla toodud vana vennaste palvemaja palkidest valminud suvitusmajas nautisime pere­naise Viia Vanaselja Roseni lahkust ja kuulasime Lui Remmel­ga jutustust vennaste liiku­mise ajaloost Hiiumaal.

Vanajõe oru servas jutustas õigeusu teoloog Tauri Tölpt väga mõtlemapanevalt meie vastutusest loodu pärast Looja ees.

Jalgsirännak lõppes Puski õigeusu kirikus, mis väljast paistab hiilgav, kuid sees pole ei põrandat ega õiget lage. Agu Koharilt kuulsime haridusseltsi Edu pingutustest kiriku taasta­misel.

Bussiga taas Kuristesse, kus õhtusöögile järgnes palvus ja väike kontsert-ühislaulmine Kuris­te kirikus Kristi Ugami juha­tusel.

Pühapäeval veel jumala­teenistused Kuriste õigeusu ja Emmaste luteri kirikus ning väike ekskursioon Kristi Ugami juhatusel. Hüvastijätuks kõlas: „Kui mitte varem, siis aasta pärast ikka kohtume!“

Urmas Oras

Pildigalerii: