Kuidas näha Jumala kingituse kattepaberist läbi?

Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma,  ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: „Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!”  Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:  „Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes.”  Esialgu ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud tema kohta ja et nad temale seda olid teinud. Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures, kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas.  Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe.  Variserid ütlesid nüüd üksteisele: „Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!” Kreeklased tahavad Jeesust näha. Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased.  Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha.”  Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.  Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.  Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.

Johannese evangeelium 12:12–24   

Tänane pikk jutustus Jeesuse viimasest käigust Jeruusalemma oma maapealse töö lõpu eel on tuttav ka teistest evangeeliumidest. Johannese evangeeliumi kohaselt on see püha linna kolmas külastus, mis on eriliselt põimitud just eelnenud Laatsaruse surnuist ülesäratamisega.

Sündmusele lisab täpsust Jeruusalemmale väga lähedal oleva Betaania nimetamine. Betaanias oli suurem rahvahulk hakanud Jeesusesse uskuma[1] ja ka sealt võis pärineda neid inimesi, kes palmiokstega Jeesusele vastu tulid.

Iisraeli rahvas tundis oma prohveteid ja lauluraamatut. Evangelist nende esindajana tervitab meid täna samade psalmi sõnadega ning laseb meil kujundlikult Jeesuse tervitajatega samastuda: Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!

See, kes Laatsaruse oli surnuist üles äratanud, ületab igasugused Messiaga seotud ootused ja on see, kes võib meid aidata. Enam ei ole mõtet kedagi teist oodata. Ka mingi hulk jüngreid saatis Jeesust ja võime proovida nende hulka astuda – kas meil õnnestub paremini kui tema jüngritel meenutada, et Jeesuse nüüdses sissesõidus pealinna trööstib Jeesus tegelikkuses Siioni tütart ehk Iisraeli rahvast, nagu seda sajandite eest kirjasõnas tõotas Sakarja?[2]

Igaüks meist saab siin oma õppetunni sellest, kuidas meenutamine on osa tarkuse teest. Seal, kus olevikus sündmuste tähendus hämarusse jääb, võib abi olla sellest, kui meil on midagi olulist, mida me varasemast teame ja meenutada saame.

Jüngritele jõudis meenutuse abistav selgus kohale alles pärast Jeesuse kirgastamist, pärast risti ja surnuist ülesäratamist, pärast Jumala päästetööle ajas tagasi vaatamise kogemust.[3] Aga üks saladus on veel – see meenutamine ei sündinud mitte enese sisemisest võimest, nagu Platon oletas. Seesugune meenutus oli võimalik üksnes pärast Jeesuse äraminekut saadetud Püha Vaimu toimest.[4]

Jeesus, Jumala kingitus inimkonnale, oli selleks ajaks lõpetanud maapealse töö. Ta läks nüüd hoopis palmiokstega tervituste saatel vastu kannatusele. Eks meiegi ole nagu lapsed, kes ei näe Jumala kingituste kattepaberist kohe läbi, sest see taipamine võib võtta pikka aega.

Sõna sai lihaks ja elas meie keskel! Sõna ei olegi kohe mõistetav ega nähtav. Jumala Sõna sai 2000 aastat tagasi inimlikult kogetavaks Jeesuses, aga Jumala sõna kõrval on ka inimlik sõna.

Betaania ja Jeruusalemma rahvas oli kõnelenud Jeesuse tegudest kui evangeeliumist. Aga Jeesuse tööd nähes tunnistas ka variseride sõna seda, et kogu maailm jookseb nüüd Jeesuse järele. Nüüd on meil valida, missugust sõna kasutame meie oma igapäevases elus ja kuidas kiidab see Jeesust, sest ka meie oleme kingiks saanud keele ja sõnad ning oleme saanud sõnamise oskuse ja väe.

Ka rahva sõnal on mõju ja seekord oli hea sõnum pannud liikuma ka kreeklased. Kreeklased olid tunnistuseks sellest, et Jeesuse töö tähendus oli jõudnud nendeni. Nüüd tahtsid nad Jeruusalemmas Jeesust näha, kuna Jeruusalemmast väljub Issanda sõna ja algab misjon!

Ettevaatlikult otsisid nad võimalust selleks Jeesuse kreeka nimedega jüngrite Filippuse ja Andrease kaudu. Tuttavate nimedega jüngrid said sillaks muulaste ja Jeesuse vahel, kergendades teed Jeesuse juurde.

Eks ole siingi üks pöördepunkt evangeeliumi loos. Jeesus oli teinud palju imetlust äratanud tunnustähti juutide ees[5] ja osa neist hakkas uskuma, teised mitte. Kui aga juba kreeklased hakkasid tulema Iisraeli kuninga juurde – nii ju Jeesust just tervitati –, siis oli see Jeesusele märgiks, et nüüd ongi aeg küps.

Nüüd saabub tund, mil Inimese Poeg kirgastatakse. Sõna oli saanud lihaks ja elanud inimeste keskel, ning esmalt juudid, siis aga ka kreeklased olid hakanud nägema tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.

Küsin vahel endalt, kuidas ma märkan Jeesuse kirkust argipäevas. Ei ole kerge, ka siin tuleb üle kontrollida oma prioriteedid. Mis need on? Prioriteet on ilusas eesti keeles esimus, esmasus ehk esmavalik. Kes ja mis on meile esmaselt tähtis ja kelle asetame esikohale? Jah, siinkohal näeme, kui palju on kasvuruumi, et Püha Vaimu abil kõige tähtsamaid asju meenutada.

Aga ehkki evangeeliumi vastuvõtmine on isiklik, on selle järgi elamine avalik ja sõnumi edasiandmine ühine. Kõigile, kes teda vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks. Niisugusteks juudisoost jüngriteks ja selliseks kreeka rahvahulgaks, kes ei ela oma elu enam üksiku, salve põhjas lebava nisuivana, vaid kes kasutavad ajalikku aega selleks, et kanda palju vilja. Kus olen selles pildis mina?

Võib-olla ei olnud ma palmiokstega Jeesusele vastu tulija, ka ehk mitte mõtisklev Jeesuse jünger. Aga ma ei olnud üksi. Ehk oli Kiidroni orus Saalemi värava lähedal sel päeval veel keegi minutaoline eemalt vaatav mees, kes ei osanud nähtu osas seisukohta võtta. Ja siis sattus ta kord palju aastaid hiljem sealsamas orus oma kadunud lammast otsima.

Korraga tundis ta tuult ja nagu ikka ei teadnud ta, kust see tuleb ja kuhu läheb. Tuulega on ikka nii. Ent seekord oli tuul kuidagi teistsugune ja mees kuulis, et tuul sosistas talle midagi. Siis meenus mehele, et ta oli selles orus kunagi varem olnud ja ühte sündmust eemalt vaadelnud. Ja nüüd korraga mõistis ta kõike. Ta sai aru, et oli siis kuningat näinud. Minu Issand ja minu Jumal!

Aamen.

Randar Tasmuth

õpetaja emeeritus, dr

---

[1] Jh 12:11.

[2] Sk 9:9.

[3] Jh 12:16.

[4] Jh 14:26.

[5] Jh 12:18.