Pärand kannab – kuhu ja kui kaugele?

Jumalasõna ütleb: «Ei ole ju lastel vaja koguda vanematele varandust, vaid vanematel lastele» (2Kr 12:14). Lastele pärandi jätmine on seega piibellik kohustus.
Piilupart Donaldi loos juhtub tihti, et ammu unustatud Ameerika onult on tulemas kogu ta vara suurune pärandus ning hetkeks näib, et terve elu muutub teiseks. Pärandi jagamine võib põhjustada ka riidu. Meie suguvõsas pole seda ette tulnud, aga kui uskuda jutte, siis vahel nii läheb.
Missuguse pärandi ma kord oma lastele anda saan? Misjonitöötaja ei jäta järeltulijatele just kulda ja teemante. Mis jääb järele reisidest mööda mitmeid kodumaid peale muljete, keelteoskuse ning võimaliku juurtetuse?
Mida on sinul oma lastele jätta? Oled sa kunagi sellele mõelnud?
Mis jääb meist järele?
Aastaid tagasi nägin Soomes muhklikku Ladat, vana ausat 2101 mudelit, mille pleekinud punane värv lõppes allääres roosterandiga. Uksekleepsult võis lugeda: «Ükski töösaavutus ei saa korvata vajakajäämisi pereelus.» Nii edastati pehmemaid väärtusi kui rahajumalale ohverdamine. Eestis kohtasin hiljuti Opeli-romu, mille tagaaknal oli kirjas: «Jesli bõ ne deti, eto bõl bõ Mersedes» ehk: kui lapsi poleks, siis oleks see Mersu. Vahva viis oma väärtushinnanguid demonstreerida! Teksti võib tõlgendada kas negatiivselt, s.o lapsed lähevad nii kalliks, et Mersut ei jaksa osta, või positiivselt: valisin lapsed, Mersu pole oluline.
Osalesin diasporaatöö koosolekul Tallinnas Jaan Poska muuseumis. Selle Tartu rahu aegse suurmehe elulugu on kõnekas, aga veelgi kõnekamad olid muuseumi eksponaadid. Mis oli järele jäänud Eesti ajalugu oluliselt mõjutanud mehest? Paberinuga, fotod, vana portfell, töölaud ja -tool, paar maali ja portree!
Olulised on prioriteedid
Mis meist järele jääb? Mida räägitakse mõnesaja aasta pärast (juhul kui maailm veel alles on) Venemaa ajalooülevaadetes näiteks Mihhail Gorbatšovist? Ainult paar rida: NSVL esimene president 1990–1991, Nobeli rahupreemia laureaat 1990, ja olekski kõik.
Meie saavutused teaduse, kunsti, kultuuri vallas, poliitikas või jumalariigi töös võivad olla kui tahes suured – ajapikku langeb tolm kristalliseerunud mälestustele ja Koguja ütleb: «Tühisuste tühisus, kõik on tühine!» Ajahammas sööb pabernoad ja muu pudi-padi, aga meie teod ja väärtused elavad edasi meie lastes, selles, kuidas ja mille jaoks me oleme neid kasvatanud. Sellepärast ongi pere- ja abielutööl mõtet: asi on prioriteetides.
Muhkliku Lada juurde tagasi tulles: see on juba ammu romulasse viidud. Auto omanikud olid olnud mulle, noorele poissmehele, kord eeskujuliku pereelu musternäidiseks. Mõni aasta pärast seda, kui nägin Ladat viimast korda, kuulsin, et pereema oli läinud kodust kaugemale ennast täiendama ning järgnenud oli lahutus.
Ükski töösaavutus poleks ka siin saanud korvata abielu ja perekonda.

Jukka Repo,
diasporaa- ja peretöö tegija, oma isa ja ema poeg, ühe naise mees ja kahe lapse isa