Pärast pakaselist ja külma talve tuleb alati kevad …

Kevad on käes ja suvigi pole kaugel: lilled õitsevad, puude pungad puhkevad, ojad vulisevad, päike särab. Ja ajakirjanduses ilmub artikleid, kus räägitakse, et katsed algkooli, gümnaasiumisse ja ülikooli toovad kaasa stressi ning panevad proovile vaimse tervise. Lisaks esineb veel nii suurtel kui ka väikestel inimestel kevadväsimust.

Õpilaste koormus on suur, kohati suuremgi kui täiskasvanud inimestel. Pärast pikka koolipäeva on vaja veel tihti käia muusikakoolis ja trennis ning seejärel ära teha ka veel kodused ülesanded. Ja siis veel puhata ideaalis 8–9 tundi. Aga mõnikord jääb aega puudu …

Inimene peab elus tegema palju valikuid. Nendest valikutest sõltub hästi palju. Elu on täis üllatusi, aga mulle tundub, et siiski kehtivad mõned seaduspärasused. 

Eesti vanasõna ütleb: „Tänasida toimetusi ära viska homse varna.“ Kui antakse ülesanne, siis ei pea seda tegema viimasel hetkel, vaid võib võimalusel ka kohe ära teha. 

Püha Paulus on öelnud: „Siiski kõigest ei ole kasu“ (1Kr 10:23). Seega tasub aeg-ajalt teha analüüs, et mille peale meie aeg päeva jooksul kulub. Kas kõik need asjad on hädavajalikud?

Üks pühak on öelnud: „Harju ütlema: Ei“ ja „Kui sul pole päevaplaani, ei saa sul iialgi olema korda. Kui sa ei ärka kindlal kellaajal, ei täida sa iial oma päevaplaani. Kui sul on kord, mitmekordistub sinu aeg ja seega saad sa rohkem Jumalat austada, olles rohkem tema teenistuses.“ Keskajal oli kloostrites väga range päevaplaan ja selle tõttu jõuti seal teha palju. Kloostrielust pärit väljend ora et labora (palveta ja tööta – toim.) viitab, et hea tahtmise korral jõuab nii palvetada kui ka töötada/õppida. Ja see on oluline teadmine.

Vaimse tervise spetsialistid soovitavad veel teha viit asja: liigu looduses, söö tasakaalustatud toitu, tunne elust rõõmu, suhtle inimestega, puhka piisavalt. Lisaks tasub kuulata kaunist muusikat. Ka kaasinimese aitamine toob rõõmu, näiteks kui õpilane aitab teisel õpilasel õppida. Suureks abiks on ka, kui ema ja isa lohutavad last, kui koolis kõik ei ole õnnestunud.

Minu enda elukogemus ütleb, et inimese iseloom määrab mõnikord rohkem kui tema võimed. Mis kasu on inimesel, kui ta on andekas, aga magab kogu aeg sisse ja ei jõua kooli ega ülikooli ning ei lähe õhtul õigel ajal magama, jätab kõik ülesanded viimasele hetkele või ei pea enda antud lubadustest kinni. 

Ideaal pole minu meelest see, et õpilasel on kõik maksimaalselt head hinded, vaid see, et ta on kohusetundlik ja tal ei ole ühtki tegemata tööd. Ja et ta annab parima ega lähe mütsiga lööma, aga samas ei lükka kõike edasi ähmasesse tulevikku. Kui inimesel on palju tegemata asju, siis võib ta vajuda tegemata asjade koorma all kokku. Kui aga tõesti ei jõua, siis tasub sellest rääkida enne tähtaega, mitte pärast. Kui hilinemine paistab silmapiiril, siis tasub sellest märku anda enne kokkulepitud tähtaega, aga mitte pärast. Õppimine on minu meelest eeskätt hoiak – soov targaks saada. Ja kui inimesel on õige hoiak, siis küll see tarkus ka varem või hiljem külge hakkab.

Aga alati ei lähe kõik ideaalselt. Sellises olukorras on oluline mitte kaotada lootust. Mis läks valesti, see tuleb teha uuesti. Ja ei tohi liiga kergelt alla anda.  

Üks tuntud prantslane otsis 22aastasena tööd. Tema nimi oli Alexander Dumas (vanem). Aasta siis oli 1824. Ta oli Pariisis. Kolm tähtsat inimest ei aidanud teda ei töö ega soovituskirjaga. Noormehe isa teati, aga abi ikka ei antud. Jäi viimane lootus, kellelt tööd või soovituskirja küsida – selleks oli kindral Foy.

Kindral küsis, kas Dumas oskab matemaatikat või füüsikat või õigusteadust või raamatupidamist. Aga vastus oli ei. Olukord tundus päris lootusetu. Foy küsis noormehelt, kas tal on millestki vahepeal elada, vastus oli ei. Siis palus kindral noorel Alexander Dumas’l kirjutada oma aadress, et järele mõelda. Dumas kirjutas aadressi ja see päästis teda. Midagi ta siiski oskas. Tal oli väga ilus käekiri. Kindral Foy soovitas teda Orleansi hertsogi (hilisema kuninga Louis-Philippe’i) juurde kirjutajaks (seal oli palk 1200 franki aastas) ja selle töö ta ka sai. 

Aastaajad vahelduvad. Nii on ka inimese elu. Aga alati pärast pakaselist ja külma talve tuleb kevad. Psalmist ütleb: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd“ (Ps 19:2). Kui on kevad, siis leidke aega käia looduses ja imetleda Looja kätetööd: rohelisi niite, sinist taevast, valgeid pilvi, kaunist linnulaulu, ilusaid lilli, kena ojavulinat. Ja elu paistabki ilusam.

 

 

 

 

Heiki Haljasorg

Tallinna Toomkooli õppealajuhataja