Paul-Eerik Rummo parema homse kursil

14. märtsil tähistatav emakeelepäev kannab endas märki ja tähendust ning küllap on see oluline päev igaühe jaoks, kes oma identiteeti otsib, säilitada püüab või jäädvustab. Läheneva tähtpäeva eel andis meie rahvastikuminister Rummo Eesti Kirikule ülevaatliku intervjuu.
Rahvastikuministri koduleheküljelt saame teada, et teie büroo ei tee «muud kui seda, et Eestis hakkaks olema rohkem ristjatseid kui peiesid, et siin oleks rohkem tarku ja tublisid inimesi, et jõuaks kesta eesti keel, meel ja riik, ja et meil kõigil, kes me siin õige mehe, naise või lapse kombel oleme, päritolust küsimata, oleks põhjust ja oskust üksteisest lugu pidada». Milline on teie hinnang arengutele teie haldusalal? 

Ettevaatlikult optimistlik. On alanud sündimuse tõus, mis prognoosi järgi peaks jätkuma ka mõnel järgneval aastal. Riik toetab selle aluseks olevaid positiivseid muutusi inimeste hoiakutes, käima on läinud vanemahüvitis, õppelaenukustutus noortele kõrgharitud lapsevanematele, lapserikaste emade emapalk.

Töötame koos era- ja kodanikualgatusliku sektoriga välja pere- ja tööelu «lepitamise» võimalusi, otsime uusi usaldusväärseid variante lapsehoiuks ja vanemliku hooleta jäänud laste asendushoolduseks. Kujundamisel on programmid, mis aitaksid vähendada meie inimeste liiga suurt ja liiga varajast suremust.

Mis puudutab ühiskonna integratsiooni, siis on õnnestunud hüppeliselt tõsta mitte-eestlaste informeeritust Eesti oludest, seadustest, keelest, ja seda vaatamata väga ägedale laimukampaaniale Vene Föderatsiooni poolt.

Siinsete mitte-eestlaste ükskõiksus või vaenulikkus Eesti ja eestlase vastu on eriti nooremal põlvkonnal asendunud sooviga kiiremini ja paremini saada selgeks eesti keel ja omandada kodakondsus kõigi kehtivate reeglite järgi. Eesti integratsioonikogemuste vastu on hakatud huvi tundma mõnes nn vanas lääneriigis, kus on probleeme tunduvalt väiksema muulaste protsendiga kui meil.

Rahvastikuministrina olete olnud üks positiivsema sõnumi  esindajatest/esitajatest meie valitsuses. On see märk teile omasest ellusuhtumisest või toimuva kaine analüüsi tulemus?

Optimism ilma kainuseta oleks küündimatus.  Probleemide ja murelike prognooside ees ei tohi silmi kinni pigistada. Ka kõige hullematel puhkudel tuleb säilitada positiivne hoiak ja aktiivne lootus.

Olete pannud oma selle aasta tegevuses peamise rõhu lastehoiu, tervishoiu ja rahvastikurände temaatikale. Millised avastused, tendentsid on teie jaoks neis sfäärides olnud kõige nörritavamad?

Võib-olla see, et mõnes ammu teadaolevas praktilises asjas – näiteks lastehoiuvõimaluste defitsiit – on nii kaua käsi lahutatud ja vajadused sinnapaika jäetud.

Mõne nii-öelda tulise teemaga tegeldes olete ennast olukorraga põhjalikult kurssi viinud, mõtlen siin ääremaade temaatikat. Neis paikades käies olete kohtunud hulga inimestega, kuulanud nende muresid ja ideid. Mis on neis olnud positiivses mõttes kõige üllatavam? 

Tasapisi on hakanud pärale jõudma see, et kohaliku elu edendamine algab kohapeal. Et suurenemas on koostöövalmidus naabervaldade vahel. Et arusaamine suuremate omavalitsuste eelistest hakkab üles kaaluma vimma ja hirmu ühinemise ees.

Meedias on toodud ära teie mõttekild, kus ütlete, et te ei pruugi enam loomingulise palangu lehekülge elus ette keeratagi. Kuidas saate sõnatundliku inimesena hakkama igapäevase kantseliidiga?

Ega ametliku dokumendi stiil saagi ilukirjanduslik olla, see teeks ta liiga mitmeti mõistetavaks. Samas tuleb tunnistada, et täpne ja korrektne eesti kantseleikeel pole veel välja kujunenud. See võtab aega.

Milliste tunnetega lähete vastu emakeelepäevale ja mida tahaksite öelda sel puhul meie lugejaile?

Heade tunnetega. Eesti keel on rikas ja paindlik, väga suurte tuletusvõimalustega, see lubab loota, et kui palju ka maailm ei muutuks ega areneks, on eesti keel suuteline teda kirjeldama. Olgem vaid ise tublid.

Mari Paenurm