Pauluse valu

Ma arvan, et kellelegi pole uudiseks iisraeli rahva eriline osa ristiusu tekkes ja arengus. Seega ka meie igaühe isiklikus keelekasutuses, mõistete aparatuuris ja usuelus.

Paulus pühendab suure osa oma kirjast roomlastele samuti juutidele, kelle hulgast on ta ise pärit ja kelle hulgast on liha poolest pärit ka Jeesus (Ro 9:5). Tähelepanuta ei saa jätta, et see pühendumus lähtub valust: mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu, sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased (Ro 9:2–3).
Paulus on saanud omadele võõraks, et mitte öelda vaenlaseks. Vaen aga ei lähtu mitte temast, vaid nendest samadest omadest. Enne vaenas Paulus neid, keda ta hiljem armastama õppis, nüüd kogeb ta oma hõimlaste vaenu, lakkamata ka neid siiski armastamast. See on valus.
Kiriku kirju kuub
Iisrael tähendab Jumala võitlust ja ju siis ka Jumalaga võitlemist. Võitlusparadigma laieneb ka rahuolukorrale ja kõigile selles tehtavatele valikutele. Näilisus aitab võitluses ainult lühiajaliselt: varem või hiljem avaneb kulisside taga tühjus. Seetõttu valutab Pauluse süda iisraeli rahva pärast, et ta ei näe päästevõimalust usureeglite välises järgimises, mida nad tänini harrastavad.
Uus Iisrael kasvab välja vanast, nii nagu on puul oksad ja lehed ja tüvi, nii on puul ka juured. Üks ei saa teiseta olla see, mis ta tegelikult on. Võime harude ja okste hulgas omadena ära tunda ka sadu teisi kristlikke osaduskondi laias maailmas. Suur Kunstnik on kujundanud neist tänase kiriku kirju kuue, mille all tuksub tõelus. Ühtsus on suurem kui erinevus, kuigi seda sageli ei mõisteta. Seetõttu läheb ühtsuseusuga aega. Kurb on vaid näha nende okste ja lehtede sajanditepikkust omavahelist võitlust, milles kätkeb kaotus. Sellest kurbusest jõuan ma taas Pauluse valuni.
Paulus on mitmeti samas olukorras nagu prohvetid. Seepärast kasutab ta ka nende sõnu, mis on ajaproovile vastu pidanud. Apostlite tegude raamat lõpeb Pauluse üürikorterisse kogunenud juutide lahkumisega ilma üksmeelele jõudmata. Ta on neile kuulutanud Jesaja sõnadega: «Kuuldes te kuulete ega mõista, ja vaadates te vaatate ega näe. Sest selle rahva süda on paadunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin parandada neid.» (Ap 28:26–27)
Tühjusest kurjuseni
See pidi talle valu tegema. Näha lunastussõnumist ärapöörduvaid rahvuskaaslasi, vendi. Pauluse valu sarnaneb valuga, mida tundsid Vana Testamendi prohvetid. Valuga, mida tundis Jeesus Jeruusalemma pärast. Väärilise tähelepanuta on tänapäeval jäänud Luuka ülestähendus: «Ja kui Jeesus (Jeruusalemma – A. Ü.) lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: «Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.»» (Lk 19:41–44)
Jeesus nuttis linna nähes tema pärast. Ta nägi vormikohast jumalateenistust, vormilist almustejagamist, vormilist õigusemõistmist. JOKK! Aga ta ei näinud selles sisulist teenimist, hoolivust ja halastust ega reaalset, kogukonda tervendavat õiglust. Ta teadis erakordselt selgelt, et vorm ilma sisuta saab olla ainult tühi, ja ta teadis ka, milleni see viib. Tühjusest kurjuseni on vaid liblika tiivalöögi värelus, vaid silma pilkumine pimedas toas, vaid hetk, milles varisevad maskid ja maailma kõikide kaubanduskeskuste isekad tornid. See teeb valu.
Midagi ei ole teha, ma pean välja ütlema, et me näeme seda kõike ka täna. Ma ei taha sellel pikemalt peatuda, sest see oleks banaalne. Aga tähtis on rõhutada, et see ei tee enamikule meist valu. Ei pane nutma ega tunnistama. Sest nad ei arvesta tühjuse paratamatute tagajärgedega. Hingetühjuse, vormitühjuse tagajärgedega.
Sellega, et kasutame paljusid mõisteid neid tegelikult sisustamata ning deklareerime väärtusi nende järgi elamata. Üheks seesuguseks mõisteks on iseseisvus. Me kipume seda sisustamise asemel ära kasutama. Ja see on vale. See on isegi kuri.
Sisustame elu heaga
Praost Albert Soosaare poeg Enn Soosaar kirjutab 25. juuli Postimehe arvamusleheküljel, et tulevik nõuab hoolt. Ma usun, et ka tulevik kuulub nende sisustamata jäänud mõistete hulka, või kui, siis on ta paljude poolt sisustatud omatahtsi valitud ja mitte deklareeritavatele väärtustele kohaselt.
Soosaar ütleb, et meie väikeses armsas vabariigis toimitakse nõnda, nagu elaksime homseta. «Otsused kipuvad lähtuma üksnes tuleviku vajadustest ja olema lühinägelikult popslikud. Sisepoliitiliste plusspunktide hagemise lootuses on erakonnad valmis ignoreerima riigi pikemaajalisi huvisid, riskima selle tulevikuväljavaadetega.» Ja edasi: «Küsimus, mismoodi ja kui tõhusalt toimib Eesti Vabariik homme ja ülehomme, ei paista suurt kedagi huvitavat.»
Ma usun, et Enn Soosaare süda valutab. Nii oma linna, oma maa kui oma rahva pärast. Ja ta ei saa teisiti, kui peab hoiatama: riigi (nii Eesti kui Iisraeli) püsimine ei ole mingi enesestmõistetavus. On õige hoiaku, hoolivuse ja töö tulemus. Mitte formaalse kirikusse või ametisse või rahvasse kuulumise ega ka formaalse kirikus või tööl või rahvuslikel üritustel käimise, vaid sisulise töö tegemise, õiguse mõistmise ja palveelu tulemus.
Selleks on vaja sisustada mõisted ja vabaneda kaksikmoraalist. See omakorda tähendab elu puhastamist valest ja kurjast. See tähendab ka elu sisustamist heaga.
Armu tähenduse unustavad need, kes piirduvad needmisega. Nagu näiteks Helsingi ülikooli sotsioloogiaprofessor Johan Bäckman, kes juunikuus 21. Balti kriminoloogiakonverentsil esinedes kuulutas, et Eesti iseseisvus lakkab olemast kümne aasta jooksul. See on ühekülgne lähenemine. Aga ühekülgne ja rumal on ka prognoosida kerget ja probleemivaba tulevikku. Kümne rikkama riigi hulka jõudmine ja nii edasi. See on vastutustundetu. Arm ei saa olla odav. Ja armule ei saa vastata mittemidagitegemisega.
Mulle tundub, et need, kes piirduvad formaalsega, ei kuulu tegelikult (iseseisva) rahva hulka. Ei ole valitud sugu ja püha preesterkond ka siis, kui nad kasutavad samu mõisteid, räägivad sama keelt ja elavad samal maal. Sest neil puudub Pauluse valu.
Ma pean siia tooma veel ühe sageli välditud tsitaadi pühakirjast. Sedapuhku on tegemist Jeesuse sõnadega, mis Markuse poolt kirja pandud: Jeesusele öeldi: «Vaata, su ema ja su vennad ja su õed otsivad sind väljas!» Ent Jeesus vastas neile: «Kes on mu ema ja vennad?» Ja silmitsedes neid, kes istusid ringis ta ümber, ütles ta: «Ennäe, mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema.» (Mk 3:32–35)
Mõni asi sai ehk selgemaks. Ja mõni oma võõramaks ja võõras omaks. Selline on elu. Pühitsegem ja sisustagem see!

Avo Üprus