Pea liiva alla peitmine pole julgus

8. veebruari Eesti Kirikus Robert Bunderi sulest ilmunud arvamuslugu „Julge kirik“ ühtaegu nii kurvastas kui tekitas nõutust. Selles esitatud seisukohad lähevad vastuollu soovitustega, mida olen oma tudengitele pea kakskümmend aastat nii Tartu teoloogia akadeemias kui EELK Usuteaduse Instituudis andnud: hoida ennast kursis religioonisotsioloogiliste uuringute tulemustega ja kasutada saadavat teadmist koguduse- ja misjonitöös. 

Bunder aga soovitab arvamusküsitluste tulemusi ignoreerida ja kirikul neid mitte teha. Viimase all peab ta küll ilmselt silmas Eesti Kirikute Nõukogu poolt juba aastast 1995 regulaarselt korraldatavaid mahukaid „Elust, usust ja usuelust“ küsitlusi, sest meie EELK elanikkonna arvamusuuringuid korraldanud ei ole.

Miks tehakse küsitlusi?

Miks neid küsitlusi siis ikkagi tehakse ja veel nii pikka aega, kui need mõne arvates kasutud on? Olles ise osalenud EKNi küsitluste läbiviimisel alates aastast 2010, tean öelda, et põhieesmärgiks on seatud meie kristlike kirikute vaimulike ja ilmiktöötegijate toetamine nende igapäevatööks vajaliku informatsiooniga. Eelkõige aga sellega, kuidas kuulutada evangeeliumi tänapäeva inimesele arusaadaval ja kõnetaval viisil. 

Eerik Jõks on raamatus „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ õigusega öelnud, et me oleme Eesti suhteliselt väikese ja kontsentreeritud ristirahvana ristiusust nii läbi imbunud, et ei suuda ennast asetada kristlusest võõrdunud põlvkondade olukorda. Nad ei mõista meie keelt ja meie ei mõista nende keelt. Meie missioloogia ja apologeetika on vanamoodsad, aga ühiskond ei ole. 

Ta viitab ka ohule, et kui selline kirikukauge, kuid ometi usuliselt otsiv inimene peaks tulema kirikusse eluvee järele, on meil teda tundmata ja mõistmata oht ta oma armastavas agaruses „ära uputada“. Küsimus ei ole seega mitte kiriku „painutamises“ kaasaegsele inimesele ja ühiskonnale sobivaks ja „populaarseks“, nagu väidab Bunder, vaid kuulutustöö selliste vormide ja viiside otsimises, mis tänapäeva inimest kõnetaks ja oleks talle arusaadavad. Siin, ma arvan, on põhimõtteline vahe. 

Kiriku sõnumi mõistmiseks

Küsitlused pakuvad meile ülevaadet sellest, mis on tänapäeva inimese mured ja rõõmud, kuidas ta elab, mis on talle oluline ja mille järele püüdleb rasketel hetkedel, samuti milline on tema usuline ja maailmavaateline taust, millisest kasvukeskkonnast ta tuleb ja millised on tema eelnevad teadmised kristlusest. Kõik eelnev näitab tema valmisolekut ja suutlikkust kiriku sõnumit mõista. 

Tõsi on see, et enamasti muutub inimene usuliselt otsivaks elu keerulistel hetkedel. Ta hakkab oma küsimustele vastuseid otsima väga erinevatest kohtadest – usundite ja maailmavaadete spekter on lai ja nende seisukohad nüüdisajal vaid hiire-

kliki kaugusel. Kuid ma arvan, et Bunderi pakutud haigla metafoor siin ei tööta. Need asjad ei käi nii. 

Esimene kohtumine kristlusega ei toimu tänapäeval enam kirikumüüride vahel, kus kantslist monoloogi vormis vanamoodsas keeles vastuvaidlematut tõde kuulutatakse. Nüüdisaja inimene, eriti noor, tahab arutleda, küsimusi esitada, vaielda. Töötab see, kui me tema elukogemusi, muresid ja probleeme talle arusaadaval viisil kristliku usu kontekstis seletada ja mõtestada aitame. Enne peab aga tema mured ja probleemid ära kuulama, kaaluma neid Jumala sõna valgel. Tuim ignoreerimine ja piltlikult öeldes „Piibliga pähe löömine“ ei aita kedagi.

Noorte muresid tuleb  tõsiselt võtta

Eelöeldu valguses on mulle raskesti mõistetav üleolev suhtumine noorte muresse loodushoiu pärast. Miks ei võiks kirik sellest või ka kõikidest teistest noorte muredest ausalt ja avameelselt rääkida, neil teemadel julgelt arutleda ja arutlema õhutada? Kristluse tugevus ja julgus seisneb muuhulgas just selles, et erinevalt paljudest teistest maailmavaadetest on meil olemas seisukohad neis küsimustes ja me oleme neid seisukohti ka julgenud välja öelda. Mis siis, et need on vahel ka kiriku sees erinevad, ka seda pole põhjust häbeneda (kui midagi häbeneda, siis vahel arutelukultuuri). 

Kaasaegne ühiskond on tohutult mitmekesine ja ei saa eeldada, et inimesed, kes kirikusse kuuluvad või meie juurde alles tulevad, on ühetaolised ja arvavad asjust ühtviisi. Arvamuste vahetamine ei tee veel kirikust arvamusfestivali, nagu kardab Bunder. Inimeste siiraste murede ja probleemide ignoreerimine ning neist mööda vaatamine tõukab nad kiiresti meie juurest ära.

Robert Bunder toob ka iroonilise näite, nagu tekiksid siis „pereväärtuste kogudus“, „naisõiguslaste kogudus“, „traditsioonide hoidmise kogudus“. Ma arvan, et seda ohtu siiski pole, sest need küsimused üldiselt ei ole inimeste usulises kogemuses sedavõrd kaalukal kohal. 

Soovitan noorel arvajal lugeda paari religioonisotsioloogiliste uuringute tulemustest kirjutatud huvitavat ja olulist raamatut, nagu näiteks „Astu alla rahva hulka …“ või „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ (mõlemad EKNi väljaanded, toimetaja E. Jõks). Seal on kenasti kirjas, mis probleemidest inimesed kirikus sooviksid kuulda ja miks nad üldse kogudusega on liitunud. 

Kas  kapselduda või mitte    kapselduda?

Tõsi ta on, et kiriku ees on dilemma: kas pead liiva alla peites kapselduda vähemuse kirikuks või püüda kuulata ühiskonda ning kuulutada ka kirikukaugetele inimestele. Religioonisotsioloogid on olnud seisukohal, et esimesel juhul närbub kirik väga väikeseks (jättes sealjuures maha oma suured ja imekaunid ajaloolised kirikuhooned), vajub ühiskonna äärealadele ning kaotab täielikult oma mõju ja väljundi ülejäänud ühiskonna jaoks. 

Teisel juhul suudab ta tõenäoliselt paremini säilitada oma liikmeskonda ning, võttes aktiivselt sõna ühiskonnale olulistes küsimustes, säilitab vähemalt mingigi mõju arvamusliidri ja ühiskondlike väärtuste mõjutajana. Isegi kui kiriku avalikult välja öeldud seisukohad ei pruugi paljudele inimestele meeldida ja see ei too inimesi kirikusse juurde, kuulatakse kiriku arvamus mistahes ühiskondliku probleemi puhul ära ja sellel on inimestele ikkagi kasvõi alateadlik mõju. 

Robert Bunder pakub, et tuleks leida kesktee kapseldumise ja ühiskonnaga suhtlemise dilemmade vahel, kuid mina kaldun arvama, et tema pakutud viisid ühiskonnaga suhtlemiseks viivad meid lõpuks ikkagi kapseldumise ja närbumiseni. Ühiskondlike hoovuste ees silmade sulgemine pole julgus, vaid pea liiva alla peitmine. 

Kristlase ja religioonisotsioloogina toetan meie peapiiskopi üleskutset tulla kirikumüüride vahelt välja ja püüda siiski ühiskonnaga suhelda. Selles peitub tõeline julgus, sest see on kapseldumisest märksa okkalisem ja vaevarohkem tee. Enne tuleb aga vältimatult inimesi tundma õppida (jah, ka küsitluste kaudu) ja arvestada väga erinevate seisukohtade olemasoluga ning ka tagasilöökidega. 

Koguduseliikmete arvu vähenemine on meie kõigi ühine mure ja selle ohu pisendamine või sellest mööda vaatamine ei tule kellelegi kasuks. Samas olen mina lootusrikas, sest olen meie kirikus kohanud palju julgust.

Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! (Mt 28:19–20)

Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! (Mk 16:15)

 

 

 

 

Liina Kilemit,

PhD, EELK Usuteaduse Instituudi  religioonisotsioloogia lektor