Peapiiskopi karjasekiri

palvepäevaks ja paastuaja alguseks
tuhkapäeval, 6. veebruaril 2008. aastal Ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. (Ilm 3:18)
Armsad õed ja vennad! Nõnda räägib Issand inimestele, kes arvavad, et neil on rikkust küllalt ning neil pole millestki puudu, ega teagi, et nad on viletsad, armetud, vaesed, pimedad ja alasti (Ilm 3:17). Palvepäeva ja paastuaja puhul on põhjust meenutada seda soovitust. Eesti edulugu lummab meid. Tahame olla Euroopa rikkaimate seas. Tundub, et meil pole enam millestki puudust, kõik on ostetav, raha lahendab probleemid. Taoline üldinimlik kiusatus, millele viitab Jeesus Luuka evangeeliumi rikka mehe loos (Lk 12), sunnib sulgema silmi reaalsuse ees.
Ometi saab aeg-ajalt avalikuks alastioleku häbi, tõdemus, et mitmete pahede poolest oleme Euroopas esikohal. Kuningas on alasti. Seistes kiusatuste, patu ja surma palge ees, oleme tänagi viletsad, armetud, vaesed, pimedad ja alasti. Vahest enamgi kui varem. Katkenud on vaimne side igavikuga, kiriklik traditsioon, mis tegi rahva tugevaks ja rikkaks sisemise inimese poolest.
Tähistades tänavu Eesti iseseisvuse 90. aastapäeva, püüdkem taastada oma kristlikke juuri, saada rikkaks Jumalas. Varugem usukulda! Avagem vaimusilmad elu ülevusele ja pühadusele! Riietugem Kristusega! Apostel Paulus ütleb: «Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud!» (Gl 3:27) Ristimine on osaduse märk Kristusega. Sellele tugineb ka meie rahvuslik identiteet ja iseseisvus.
Olen kuulutanud käesoleva ja järgmise aasta ristimise teema-aastateks. Palvetagem ja tegutsegem selle nimel, et meie rahvas võiks olla taas ristirahvas – ristitud rahvas. Viimastel aastatel on ristimiste arv meie kirikus jõudsalt kasvanud ja see on julgustav. Kõnelgem ristimisest, andkem eeskuju! Ristiinimese valge pidurüü – hingepuhtus, armastus ja headus – peaks olema ju teistelegi innustuseks. Aga kui oleme unustanud oma ristimise, rikkunud südametunnistust, salanud usu? Kas pole meie elus liialt palju pealiskaudsust, formaalsust ja vaimulaiskust?
Palvepäev kutsub oma süüd tunnistama. Paastuaeg on aeg ristimise meenutamiseks. Kutsun seda tegema ka eelolevatel jumalateenistustel. Meeleparandus ei tähenda muud kui tagasipöördumist ristimise armu juurde. Martin Luther kirjutab suures katekismuses: «Seda tõotust peaks rahvale pidevalt meelde tuletama, ristimist alatasa rõhutama ning usku temasse äratama ja alal hoidma. Sest alatiseks jääb püsima tõotuse tõde, mis meie juures kord on teostunud, ja mis kahel käel tahab vastu võtta neid, kes ümber pööravad.»
Eestis on sadu tuhandeid ristitud inimesi. See on tohutu jõud. See on maa sool. Kas ei kujunda see kaunimaks meie elu ja ühiskonda? Kas ei anna see tunnistust Jumala valitsusest ja tema armastuse riigi ligiolust? Kui Eesti iseseisvuse algus sõltus Vabadussõja rinnetest, siis meie inimeseksolemine, õndsus ja igavik sõltub sellest, kes või mis võidutseb meie südames. Kõige suuremaks patuks peab Luther uskmatust, hoiakut, mis ei lähtu ristimise armust. «Kõik, mis me elame, peab olema ristimine, peab ristimise sakramenti või märki täide viima,» ütleb ta.
See täideviimine pole midagi muud kui elu Kristuses. Tema surma ja ülestõusmise läbi uueks ja rikkaks saanud elu – Jumala armastusest tunnistust andev elu, osaduslik elu kirikus ja ühiskonnas. Seda väärime ise, seda väärib meie kirik ja rahvas, seda ootab meilt Jumal. Soovin, armsad vennad ja õed, et algav paastuaeg ja eelseisev ülestõusmispüha oleks paljudele võimsaks äratuseks ja juhatuseks taasavastama ristimise allikat. Siis oleme rikas rahvas.

Andres Põder,
peapiiskop