Peremudel väga tavalise õpilase jaoks

Tartu maakonnaliinil vaatlen hapraid, alatoidetud moega koolilapsi, kes bussi tulevad, et pärast koolipäeva koju sõita. Nad lähevad maha metsavahelistes nõudepeatustes, nende kodu lähedal polegi võib-olla teisi maju peale kodumaja. Poodigi mitte, hea kui on bussipeatus. Nad on vaiksed, rõhutud olemisega, sageli riideis, mis neile suured.
Poistel «kohustuslik» dressipluusi kapuuts või pesemata suusamüts üle silmade veetud, suitsupakk taskus haisemas. Mood, mis tekkis suurlinnade tänavalaste hulgas, on üllatavalt kiiresti siia levinud. Ilmselgelt alla teismeliste tüdrukute sukad, aga võib-olla ka geelküüned ja õlapaeltega topp sobiks pigem ööklubisse. See, mille üle arutletakse ja millise sõnavaraga, tekitab tahtmise pigem kõrvad sulgeda.
Juba paarkümmend aastat räägitakse õpilastele, järelikult ka niisugustele lastele, et tuleb olla isiksus, omandada korralik haridus, murda välja halva tasemega koolist – aga kuhu?
Eriti poisslaps ei innustu – liiga tihti näeb ta, et koolis õpitu ei too mingit leiba lauale, koolis jõlkumine on lasteaia pikendus, koht, kus päevad järelevalve all mööda saata, kuni temast saab paberite järgi vastutusvõimeline täiskasvanu. Ehkki elab maal, ei oska selline poiss meestetöid. Võrreldes vanema põlvkonnaga võib tal olla kodus arvutioskaja kuulsus, kuid peale paari mängu ja jututoaga hakkamasaamise ei pruugi tal sealgi oskusi olla. Aga ilma midagi oskamatagi on nad tegelikult pere toitjad – sotsiaaltoetused, toitjakaotuspensionid, üksikema abiraha, mõnikord isegi alimendid! Sellest võib saada «pere» vaat et pool kuud söönuks.
Klassiõpetajad teavad, et lastel veab, kui kodus pärast kooli üldse keegi ees ootab – ema, vanaema, vanem õde, vend, ema uus mees. Soojast söögist ärgem rääkigem. Juttugi pole tavalisest peremudelist. Aga inimeseõpetuse tunnis tuleb ometi rõhutada, et pere on väärtus, isegi üks põhilisi.
Väita, et hea peremudel koosneb mehest ja naisest, kes vastutavad oma ühise elu eest, ning neil on üks kuni kolm last, tundub mõnikord valus ja kohatu. Sest klassis elab võib-olla isa-emaga vaid paar last ja pole kindel, kas sealgi isa ei joo ennast lastetoetuse saamise päeval elajaks, nii et vahest oleks kõigil isegi rahulikum ilma temata.
Mille najal sellistele lastele peaks üldse õpetama toimetuleku- ja perekonnaõpetust? Või kas tohib tublide üksikemade lastele öelda, et «õige» pere koosneb mehest, naisest ja lastest?
Sellises klassis peab eriti diplomaatlikult kinnitama, et igasugune pere on väärtus, isegi kui see koosneb vanaemast, lapselapsest ja kassist. Või emast, tema sõbrannast ja lapsest. Aga edasi? Kristlikud väärtused? Kuidas kõik see tegelikkusega tasakaalu viia? Raske ülesanne.
Vastu võib väita, et igal ajastul on olnud heidikuid, kes ei vii midagi edasi ja hääbuvad. Võib olla. Küsimus on selles, kuidas see mõjub, kui neid on klassis enamik.

 

 

 

 

Juune Holvandus,
Eesti Kiriku toimetaja