Pettumise võimalusterohke teekond
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Arvamus / Number: 14. august 2024 Nr 29 /
Hiljaaegu seisis üks paariaastane laps maast laeni akna taga ja vaatas mõtlikult omaette, mis väljas toimub. Kui nägi mind lähenemas, siis ta lehvitas. See oli nii siiras ja spontaanne, et lehvitasin vastu ja hinge jäi soe puudutus.
Kui avame pühakirja, Jumala tegude ja sõnade kirjelduse – kas pole see siis sarnane hetk? Läbi pühakirja sõnade Jumal märkab meid ja võimalik, et isegi lehvitab selliselt, et tunneme: oleme olulised, ta hoolib meist, ta kõnetab meid.
Matteuse evangeeliumis (Mt 23:1–12) kirjeldatakse, kuidas Jeesus õpetab rahvast ja jüngreid ehk siis lähemat õpilaste ringi. See konkreetne kõne on suunatud variseride ja kirjatundjate vastu, kes olid tol ajal tegutsenud religioossete rühmituste esindajad.
Näeme, et Jeesus vastandab end selles kirjakohas olemasolevale vaimsele keskkonnale. Ta ütleb, et see õpetus, mida variserid ja kirjatundjad ehk siis tolleaegne religioosne eliit õpetavad, on vajalik ja oluline, aga muutuma peab sõnade ja tegude vastuolu.
Olen viimase paari kuu jooksul kuulnud lugusid neilt, kes on ühel või teisel viisil pettunud oma õpetajas, sattunud seetõttu vaimsesse kriisi ja loobunud ka õpetusest. See on inimlik ja valus mudel ja teeb kurvaks.
