Piibli mõjust eesti keelele, 5.osa

(Algus EK nr 4, 27.01.2010.)

Palju on aga vastuseta küsimusi. Näiteks: kas sõna päev mitmusevormide metafoorne kasutus tähenduses ‘(elu)aeg’ oli eesti keelele juba enne piiblikeelega kokkupuutumist omane või mitte? kuidas on sõnade vaim ja hing soomeugriline taust mõjutanud vastavaid sõnu sisaldava piiblifraseoloogia kujunemist? Mõndagi põnevat on veel avastada.
Nüüd ka paar konkreetset näidet lahtiseletatult.

Metsaline, metsalise kuju, märk ja arv
Ilmutusraamatust on läinud käibesse väljendid metsaline, metsalise märk ja metsalise arv.
UT 1989 Ilm 13: «1 Ja ma nägin merest üles tulemas metsalist, kel oli seitse pead ja kümme sarve, ning ta sarvede peal kümme peapaela, ning ta peade peal Jumala teotamise nime. 2 Ja metsaline, keda ma nägin, oli pantri sarnane ning ta jalad olid otsekui karul ning ta suu oli lõvi suu. Ja lohemadu andis temale oma väe ja oma trooni ja suure meelevalla. 3 Ja üks ta peadest oli nagu raiutud surema, ent tema surmahaav paranes.
Ja kogu ilmamaa oli hämmeldunud, käies metsalise järel, 4 ning nad kummardasid lohemadu, et ta metsalisele oli andnud meelevalla, ning nad kummardasid metsalist ja ütlesid: «Kes on metsalise sarnane ja kes võib temaga sõdida?»
5 Ja talle anti suu rääkida suuri asju ja teotada Jumalat ning talle anti meelevald tegutseda nelikümmend ja kaks kuud.
6 Ja ta avas oma suu Jumala teotamiseks, et teotada Tema nime ja Ta telki, neid, kes viibivad taevas. 7 Ja talle anti pidada sõda pühadega ja neid võita, ning talle anti meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja paganahõimu üle. 8 Ja teda võtavad kummardada kõik, kes ilmamaa peal elavad, kelle nime ei ole maailma rajamisest saadik kirjutatud tapetud Talle eluraamatusse…
11 Ja ma nägin maast tulevat üles teist metsalist ning sel oli kaks sarve otsekui Tallel ning ta rääkis nagu lohemadu. 12 Ja ta teeb kõik esimese metsalise meelevallaga tema ees ning ta teeb, et ilmamaa ja need, kes seal peal elavad, kummardaksid esimest metsalist, kelle surmahaav oli paranenud.
13 Ja ta teeb suuri tunnustähti, nõnda et ta teeb ka tule taevast tulema maha maa peale inimeste silme ees, 14 ning ta eksitab neid, kes elavad ilmamaa peal, tunnustähtedega, mis talle on antud teha metsalise ees, kästes neid, kes elavad ilmamaa peal, teha kuju metsalisele, kel on mõõgahaav ning kes on tõusnud ellu.
15 Ja talle anti meelevald vaimu anda metsalise kujule, et metsalise kujugi räägiks ja teeks, et tapetaks kestahes, kui nad ei võta kummardada metsalise kuju. 16 Ja ta teeb, et kõik – pisukesed ja suured, ja rikkad ja vaesed, ja vabad ja orjad – paneksid endale märgi oma paremale käele või oma otsaette, 17 ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see, kel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv.
18 Sel puhul olgu tarkust! Kellel on mõistust, see arvutagu välja (ψηφίζειν) metsalise arv, sest see on inimese arv, ja tema arv on 666.»
Tavaline on gematria, nime arvutamine täheväärtuste järgi, kuid huvitav on ka arvutamine, mis oli hellenismis levinud ja mis läheb tagasi Pythagorasele; seda kasutab Aleksandria Philon ja gnostikud. Arv 666 on nn kolmnurgaarv, s.t kõigi arvude 1st kuni 36ni summa on 666. Ent 36 on kolmnurgaarv 8-le. Igal kolmnurgaarvul on sama tähendus mis rea viimasel liikmel, seega 666=36=8. Arvu 8 tähendus on aga ühemõtteliselt antud Ilm 17:11 (P 1989):
«(9 Sel puhul olgu mõistust, millel tarkus sees: Need seitse pead on seitse mäge, kus peal naine istub. Ja on seitse kuningat: 10 viis on langenud, üks on praegu, teine ei ole veel tulnud, ning kui ta tuleb, siis ta peab jääma üürikeseks ajaks.)
11 Ja metsaline, kes oli ja keda enam ei ole: seesinane on kaheksas, ja on seitsme eest, ning ta siirdub hukatusse.»
Mõte: ta on vägevusele vaatamata üürikeseks ajaks. 666 on Antikristuse «inimlik», 8 «deemonlik» arv.

A ja O
Ilm 1:8: ««Mina olen A ja O,» ütleb Issand Jumal, «kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline.»»
Ilm 21:6: «Ja Ta ütles mulle: «See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele eluvee allikast ilma tasuta.»»
Ilm 22:13: «Mina olen A ja O, esimene ja viimne, algus ja ots!»
Kristus ütleb, et ta on Α ja Ω = alfa ja oomega, tähestiku esimene ja viimane aabe. See on üks vanu ja samas tänini tarvitusel püsinud Kristuse sümboleid, osa tema monogrammist (seal on Χ ja Ρ kui ΧΡΙΣΤΟΣ algustähed – Ρ ka kui võidulipp –ning Α ja Ω külgedel).

Järgneb.

Toomas Paul,
teoloogiadoktor