Pole kogudust, pole ka probleemi

Kaasaja üheks tähtsamaks märksõnaks on kujunenud «kasum» või «kasumlikkus». Sama sõnum on leidnud tee meiegi kirikusse ning rahaga seonduv on tõsiselt päevakorras.

 

Olukorrast väljatulemiseks otsitakse võimalusi. Üks arengutee on EELK saamine aktsiaseltsiks, kus kapitaliks on eelnenud põlvede poolt kogutud vara + Jumala arm ja anded kirikule. Õnnistust jagatakse kindla hinnakirja alusel (ristimised, matused, laulatused). Hindu tundes peab tunnistama, et Jumala armu on hinnatud tõesti selle väärilisena… Samas ütleb EELK kirikuseadustik, et igal koguduse liikmel on õigus kiriklikele talitustele (on jäetud mainimata, kas raha eest või ilma).

Väike ei ole tulus
Lugedes Eesti Kiriku 5. augusti numbrist kantsler Viilma üleskutset iseseisvate koguduste kaotamiseks, tuleb silme ette maapoodide, arstipunktide ja postiasutuste saatus, kus kaotati kõik väikesed, mis polnud tulusad. See aga ei tähenda, et rahvas neid ei vajanud.
Kogudused on faktiliselt juba koondunud kobarkogudusteks, sest paljudes kohtades teenib üks õpetaja 2–4 kogudust. Kui neist teha abikogudused, ei võta see ära vajadust kirikusse signalisatsiooni paigaldada, elektri eest maksta, üldkulusid katta ja neid kogudusi vaimulikult teenida. Pisut võidetakse raamatupidamisest – pole oma raha, pole vaja seda ka arvestada. Juhatused ja nõukogud töötavad teatavasti tasuta, nii et nende ärakaotamine kuludes  kokkuhoidu ei anna. Küll aga kaoks ära kohapealne aktiiv, vaimsus ja vastutus.

Kirik algab kogudusest
Suur võitlus käib praegu Võrumaa väikese Roosa koguduse ümber. Praost vaatab üles konsistooriumi ja alla hooldajaõpetaja poole ning ütleb: tuleb likvideerida! Kogudus vaatab üles Jumala poole ja ütleb: meile on antud arm ja võimalus jätkata iseseisva kogudusena!
Kirik algab siiski koguduseliikmest, mitte preestrist.Seepärast tuleks kuulata ka koguduste soove. Initsiatiiv koguduse töö lõpetamiseks ja selle asendamiseks kuulutuspunktiga või abikoguduse staatusega peaks tulema eelkõige koguduse enda poolt.
Väikesed kogudused ei suuda ju toime tulla – on vastus ülevalt. Suudavad küll, kui ühisressursse vennalikumalt jagada ja kui suured neid aitavad. Tallinna Jaani kirikus mängitakse kolmel orelil; teisal ei suudeta seda ühte remontida.
Palju tähendab, kui inimesed on motiveeritud oma kogudust hoidma. Võnnu, Kambja ja Narva on heaks näiteks, et südamega asja juures olles suudetakse palju ära teha. Ressursside vähesuse puhul tuleb  määrata prioriteedid ja kasutada raha efektiivselt.

Muinsuse asemel uus
Kiriku vara, s.o hoonete, muinsusväärtuste hoidmine on kulukas. See vara on antud meile  hoida ja tulevastele põlvedele edasi anda. Kuid kas seda peab tegema ahviarmastusega? Kui kirikus lülitatakse välja peakaitse, siis on elektrijuhtmete süttimise tõenäosus väike. Kui ei köeta, ei ole ka sealt ohtu karta. Elementaarne on piksekaitse. 
Tänapäeval häkitakse ka keerulised valvesüsteemid, põlevad maha moodsaima valvega kaitstud hooned. Kui keegi seab üle tavapärase küündivad nõuded, siis olgu  ka valmis nende täitmist rahastama. Rahvale olulise muistise hoidmise eest makstagu ühiselt riiklikul tasandil.  Kui seda ei suuda, tuleks loobuda osast vanadest uhketest kirikutest ning anda need riigile hoida ja vastutada. Nende asemele saaks ehitada ajakohased kirikud. Kui liikuva vara puhul on tegemist rahvusliku väärtusega ja seda ei suudeta hoida, oleks õigem anda see ära muuseumi ja asendada millegi tänapäevasega.
Kes Vana Testamenti on tundma õppinud, teab, et mitte liturgia au ja hiilgus, vaid südamete ustavus ja sära on hea, õige ja armas Jumala silmis.

Samal teemal: Urmas Viilma «Kas ühendame või laseme likvideerida?», EK 5.8.; Eesti Kirik küsib, 19.8.