Poliitikast pole pääsu

Viimasel ajal kipub ka kirikuinimeste vahelistes vestlustes aeg-ajalt tooni andma poliitika, mis pahatihti asjatuid vastuolusid põhjustab.
Nii pakub praegu kõneainet USA vastse presidendi Donald Trumpi tegevus. Meilgi on mitmed kristlased avaldanud heameelt selle üle, et ta on väljendanud toetust abortide keelustamisele ning teatanud ajutisest sissesõidukeelust mitme islamimaa kodanikele. Teiste meelest on nii Trumpi retoorika kui teod aga sageli kristlike väärtustega hoopis vastuolus.
Viimasel ajal kütab usuteema mõneti ootamatult kirgi ka Eesti poliitilises elus. Oma osa on selles olnud EELK peapiiskopi Urmas Viilma tegevusel, kes on üsna edukalt kiriku seisukohtadele avalikkuse tähelepanu tõmmanud. Eelmise aasta lõpus vaieldi tuliselt ka president Kersti Kaljulaidi suhtumise üle kirikusse, jaanuaris on aga päevakorral olnud mitme vaimuliku poliitilised ettevõtmised.
Esmalt äratas meedia tähelepanu Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur, kes kasutas oma esinemist Vabadussõja mälestusüritusel poliitilist laadi avalduste tegemiseks muu hulgas põgenike vastuvõtmise küsimuses.
Möödunud nädalal leidis aga kajastamist Võru pastoraadis toimunud poliitiline rahvakoosolek, mille üks organiseerijatest oli EELK endine vaimulik Jüri Pallo. Kõne all oli vastuolulise poliitikuna tuntud Edgar Savisaare poolehoidjate koondumine eelseisvatel kohalikel valimistel osalemiseks. Võru koguduse õpetaja Andres Mäevere pidas koosolekul ka palvuse.
Mõlemal juhul sai kirik suurt avalikku tähelepanu küsimustes, mis usuasjadega otseselt seotud ei ole. Osale inimestele oli vaimulike tegevus sealjuures meeltmööda, kuid teiste silmis sai kiriku maine kahjustada. Tekib küsimus, kas poleks taoliste vastuolude vältimiseks parem, kui vaimulikud poliitikast üldse võimalikult eemale hoiaks.
Paraku ei ole see võimalik. Võib küll püüdlikult vältida erakondlike eelistuste väljaütlemist ja poolte valikut poliitilistes vaidlusküsimustes, ent ainuüksi teemavalik ja sõnakasutus ütlevad kiriku esindajate ühiskondlike vaadete kohta ikkagi nii mõndagi. Kui kirik aga üldse hoiduks ühiskonna asjus sõna võtmast, oleks seegi omamoodi poliitiline seisukohavõtt.
Küll aga peaks küsima, kas kristlaste osalemine poliitikas aitab kiriku eesmärkide saavutamisele kaasa või mitte. Ning ehk sedagi, millised need eesmärgid üldse olema peaksid.
Kahju oleks näiteks, kui usuelu edendamise ja evangeeliumi kuulutamise asemel hakkakski kirik põhitähelepanu pöörama poliitilisele tegevusele. Isegi siis, kui ta teeks seda kristlike väärtuste propageerimise sildi all.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
korrespondent