President ja kirik

Tavapäraselt peetakse eestlasi usuleigeks ja kirikukaugeks rahvaks. Tekib küsimus, miks siis president Kersti Kaljulaidi otsus loobuda tema ametisseseadmise puhul jumalateenistuse korraldamisest nii palju kirgi üles küttis. Sellele küsimusele vastamiseks tasub analüüsida tava- ja sotsiaalmeedias toimunud arutelu, eriti aga presidendi enda väljaütlemisi.
Esmalt on ilmne, et tänujumalateenistuse tähendusest saadi erinevalt aru. Kaljulaid nägi selles puhtalt eraviisilist üritust, mida on seni korraldatud vaid põhjusel, et juhtumisi on kõik kolm eelnevat presidenti seda oma usuliste veendumuste tõttu vajalikuks pidanud. Kiriku jaoks on aga tegemist juba juurdunud riikliku tavaga, mistõttu jumalateenistusest osavõtmist võiks riigipealt eeldada tema isiklikest vaadetest sõltumata.
Kaljulaidi teemakohasest Facebooki-postitusest tuleb aga üsna selgelt välja ka tema piiratud arusaam religioonist ja kiriku kohast ühiskonnas. Ta kinnitab nimelt, et hindab koguduste tööd «nõrgemate» abistamisel ning inimestele hingelise toe pakkumisel.
Põhjendatud pole siiski Kaljulaidi arvamus, et kirikust käiakse otsimas põhimõtteliselt sedasama, mida mõned inimesed ka metsas või mererannas kogeda võivad. Eksistentsiaalne ja spirituaalne mõõde näib tema religioonikäsitluses täiesti puuduvat. Siinkohal on aga palju olulisem see, et president ei pööra vähimatki tähelepanu ka usu ja kirikuga seotud identiteediküsimustele.
Just need on antud kontekstis tähtsad näiteks peapiiskop Urmas Viilmale, kelle sõnul andnuks tänujumalateenistuse korraldamine tunnistust «Eesti kuulumisest kristliku Euroopa ja luterlike Põhjamaadega tihedalt seotud kultuuriruumi». Seega on EELK kui rahvakiriku osalemine riikliku elu tähtsündmuste tähistamisel Viilma hinnangul olulisel määral ka väärtuste ja identiteedi, aga mitte pelgalt religioossusega seotud küsimus nagu Kaljulaidi jaoks.
Identiteediga seotud küsimused puudutavad teadagi inimeste eneseväärikust ja kütavad seetõttu paratamatult kirgi. Mõni usklik hurjutas Kaljulaidi ja teisi kaasmaalasi päris vihaselt nende jumalakartmatuse pärast. Enamasti panid jumalateenistusest loobumise taunijad presidendile aga pahaks pigem seda, et ta ei hinda vääriliselt luterluse tähtsust Eesti ajaloos ega ka rolli, mida kristlik vähemus ühiskonnaelus tänapäevalgi mängib.
Näib, et sellist lähenemist esindasid eriti inimesed, kelle puhul on omavahel seotud tugev usuline ja rahvuslik identiteet. Kuid ka mõned kirikukauged inimesed leidsid, et president pidanuks siiski austama traditsioone ja kristlusega seotud ajaloolist pärandit.
Kaljulaidi otsuse pooldajad põhjendasid oma seisukohta aga sellega, et kirik peaks olema riigist lahutatud ja usk igaühe eraasi. Ka osa kristlastest avaldas presidendile tunnustust selle eest, et ta lähtus oma südametunnistusest ega tulnud kirikusse silmakirjatsema. Enamik jumalateenistusest loobumise heakskiitjaist tundub aga olevat kirikukauged või koguni usuvaenulikud.
Selle hoiaku taga paistab olevat kartus, et kiriku kaasamine riigielus oluliste sündmuste tähistamisse tähendaks kristluse ametlikku esiletõstmist Eesti identiteedi osana. Arusaadavalt tekitab see võõristust inimestes, kes kristlikku maailmavaadet ega väärtusi ei jaga, usuga seotud traditsioone ei hinda ning kelle jaoks ka ristiusuga seotud ajalooline pärand eestlaseks olemise seisukohast oluline pole.
Arutelu kõik osapooled väärivad seda, et nende arvamusi ja tundeid tõsiselt võtta. Ent nagu meil sageli juhtub, jäi vaidlejatel vajaka tahtest vastaspoole motiive mõista ja esitatud argumente kaaluda. Selle taustal mõjus sümpaatselt presidendi ja peapiiskopi väljaütlemiste toon ning mõlema selgelt väljendatud soov edasiseks koostööks riigi ja kiriku vahel.
Ometi tundub, et Kaljulaidi suhtumine kirikusse on varasemate presidentide omast märgatavalt erinev. Küsimus pole niivõrd selles, et ta ei paista usuteemades eriti orienteeruvat. Hoopis olulisem on asjaolu, et Kaljulaidi jaoks näib kristlikul ja muide üldse ajaloolisel pärandil olevat Eesti identiteedi konstrueerimisel kõrvaline roll. Presidendi esimestes programmilistes sõnavõttudes on nimelt õige vähe meie maa minevikule tähelepanu pööratud.
Kokkuvõttes tuleb siiski soovida, et riigi ja kiriku suhteid ei hakka liigselt mõjutama võimulolijate isiklikud arusaamad. Siin on pigem vaja kogu ühiskonda hõlmavaid kokkuleppeid, mis erinevaid identiteete ja maailmavaatelisi lähenemisi peenetundeliselt arvesse võtavad.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
kodanik