Prohveti nimi

Marie Anne de Vichy-Chamrond, markiis du Deffand (1697–1780), oli oma aja haritumaid naisi, kes pidas kirjavahetust nii Voltaire’i kui mitmete teiste prantsuse valgustuse juhtfiguuridega. Kuulus oli ka tema terav keel, oma pihiisa olla ta tervitanud järgmiste sõnadega: «Preestrihärra, luban, et jääte minuga rahule, kuid ma palun teilt kolme asja: ei mingeid küsimusi, ei mingeid targutusi, ei mingeid jutlusi.»
18. sajandi Prantsusmaal jagasid paljud arvamust, et kirik võib küll kõnelda prohvetite nimel, aga tal pole enam tegelikult prohvetlikku sõna, mida tasuks tähele panna.
Ka tänapäeval kurdetakse, et kiriku häda, vähemalt Euroopas ja muidugi ka Eestis, on just sõnumi puudumine. Või Vana Testamendi prohvetit Joeli parafraseerides: et meie pojad ja tütred ei ennusta, vanemad ei uinu unenägusid nähes ja noored mehed ei näe nägemusi.
Valgustusajal läks nägemuste nägemise ja esitamise privileeg paariks sajandiks kirjanike kätte. Nüüd aga on prohvetlusest enamasti saanud SWOT-analüüsi põhjal sõnastatud visioon ja missioon, mis formaliseeritakse arengukavaks. Säärase peab varsti esitama iga lasteaiarühmgi.
Tõelise nägemuse puudumise tagajärjed sõnastab Tõnu Õnnepalu nõnda: «Meie kultuuril pole enam ühtegi suurt projekti peale olukorra säilitamise, aga sisimas me teame väga hästi, et olukorda ei saa säilitada. Meie toredad rahvusriigid, nende demokraatia, patsifistlikud sõjaväed ja muinasjutulised ostukeskused – need kõik on, aga ükskord neid enam ei ole. Ja mida me oskaksimegi selle teadmisega peale hakata. Parem silmad kinni panna. Või tõmbuda kuhugi ääremaale. Kirjutada ääremärkusi sellele hääbuvale hiilgusele. Tänapäeva kirjandus ongi ääremärkuste kirjandus.»
Tuleb tunnistada, et ka kristlikust usust on paljuski jäänud üksnes ääremärkused olnule. Mis nüüd meie, kui Joel või Johannes on kõik juba ära öelnud. Piirdumine igiammuste nägemustega toodab aga paraku üksnes kirjatundjaid ja varisere. Kui prohvetiks ei püri enam ei pastor ega poeet, siis tulebki nõustuda Viivi Luigega: «Oleme omadega nii kaugel, et sõna KIRJANIK märgib võltsi, odavat ja tüütut nähtust, nagu muide ka paljude teiste alles hiljuti päris austusväärsete elukutsete nimetused.»
Inimene mõistab ikka üksnes seda, mida on ise kogenud, näinud ja tundnud. Kirjatundjatel ning variseridel puudub just nägemise ja kujutlemise võime. Arvata, et viimaseid prohveti tiitlile ja eneseteadvusele pretendeeriv, just seepärast nii ärgitav kui ärritav eesti kirjamees, äsja 70. sünnipäeva tähistanud Jaan Kaplinski ütleb: «Me ei ole mõtlevad, vaid kujutlevad loomad, kes küll ise arvavad vastupidist.»
Esimene suur valgustusjärgne teoloog Friedrich Schleiermacher sõnastas sarnase idee umbes nõnda, et pühakirjal saab tähendus olla üksnes inimesele, kes sealt õieti midagi uut ei leia, kes võiks selle ka ise kirjutada. Kelle isiklik nägemus ja kogemus kõiksusest langeb prohvetite omaga kokku.
Meie kipume usku õpetama ja õppima kui võõrast murret, millel pärisomase emakeelega igasugune sugulus puudub. Nõnda pole ka pühakiri sageli enamat joonealusest tõlkest, mille puhul saab arutleda küll üksikute sõnade tähenduse ja kirjavahemärkide paigutamise üle, aga eesmärgiks pole mitte nägemine ja taipamine, vaid omandatud kunstknihvide demonstreerimine või püha õpetuse viimse silbini järgimine.
Võib-olla seepärast on tekkinud arusaam, nagu tähendaks prohvetlik nägemus värvikat sonimist või olematutes keeltes puterdamist. Aga apostlite tegude raamatu teise peatüki kuulsas episoodis olid «võõrad keeled» arusaamatud ju üksnes kõnelejatele, kuulajad imestasid hoopis uskumatu, kõige peenemate nüanssideni ulatuva arusaadavuse üle.
Arvamust, et isikule antud nimi mängib määravat rolli nii tema kutsetöös kui terves elus, nimetavad kirjatundjad nominatiivseks determinismiks. Selle vaatenurga kohaselt pole mingi juhus, et EELK eelmise aasta vaimulikeks valiti üks Vana ja üks Uue Testamendi prohveti nimega mees: Joel Luhamets ja Jaan Tammsalu.
Nägemuste nägemise võime peab neil olema, sest ega muidu suurt kogudust vedada saa. Tasuks ehk pärida, kuidas neil ennustamise ja unenägude nägemisega lood on. Ja paluda, et kirikusse – ning mitte üksnes kirikusse – jaguks teisigi, kas just prohveti nimega, aga prohveti sõnaväega inimesi.
Raskete aegade, rahva rumaluse, kiriku ning terve ühiskonna allakäigu üle on alati kurdetud. Selle juures tasub aga ikka meenutada vana ütlemist, kah omamoodi prohvetlikku nägemust: kukkumine ise ei tapa kedagi; surm saabub siis, kui see lõpeb …

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist