Kalle Gaston, Karksi koguduse õpetaja, ütleb, et läks palverännakule, kui oli kolm aastat ilma puhkuseta töötanud ja enne talve tulekut mõtles, et nüüd tuleb midagi ette võtta. Ta valis sihtpunktiks ortodoksse Kreeka, sest seal oli tal palju sõpru õigeusklike hulgas.

Thessalonikil, suuruselt teisel Kreeka linnal, on tänu apostel Pauluse kirjadele oluline koht ka Uues Testamendis.

Minu salasoov oli käia nn mungavabariigis Athose mäel Põhja-Kreekas Makedoonias. Teadsin, et Athos asub Chalkidike poolsaare idapoolseimal harul. See Kreeka koosseisu kuuluv, kuid autonoomne piirkond on 50 kilomeetri pikkune ja 8–12 kilomeetri laiune poolsaar Egeuse meres.

Athosel on 20 kloostrit 1700 mungaga. Tuhandeaastane eraldatus muust maailmast on võimaldanud Athosel säilitada kauni ja puutumatu looduse. Athose mägi asustati ametlikult aastal 963, kui munk Athanasios rajas sinna Suur-Lavra kloostri, mis on tänini suurim ja olulisim. Poolsaarel on oma klooster ka vene, gruusia, bulgaaria jt õigeusumaade munkadel.

Üksi koos Jumalaga

Ma ei teadnud mungavabariiki sissepääsuks vajalikke eeldusi ega asjaolusid. Et reis liiga kerge poleks ja täidaks palverännaku tingimusi, otsustasin minna üksinda ja autoga. Tarkusepäeva udusel hommikul, mil teeservad olid palistatud koolijütsidest, tankisin paagitäie kütust ja võtsin suuna lõunasse.

Otsustasin minna niisiis üksi koos Jumalaga. Ei olnudki niivõrd tähtis Athosele jõuda, vaid teekond – teelolek iseenesest. Sain proovile panna usalduse Jumala vastu – anda kõik tema kätte. Ja seda juhtimist tundsin terve reisi ajal.

Päevas läbisin keskmiselt 500–700 kilomeetrit maanteid. Ööbisin peamiselt autos. Tõelisi katsumusi kogesin Rumeenia ja Bulgaaria piiril: koos praamisõiduga üle Doonau tuleb maantee-, ökoloogia-, desinfitseerimis- ja paari muu kohaliku maksuna välja anda ligi tuhat krooni.

Sõbralik vastuvõtt

Kreekasse jõudsin alles hilisõhtul. Suundusin esimesse ettejuhtuvasse külla, et leida sobiv ööbimispaik ja einestada. Piiriäärne asula Strymonikon vääriks oma nelja tuhande elanikuga meie mõistes väikelinna nimetust. Et oli laupäeva õhtu, lootsin kinnitust saada kreeklaste palju kõneldud pidutsemislembusele.

Tähistasin oma päralejõudmist prae ja õllega väikses, kuid rahvarohkes söögikohas, mida peab väike perefirma. Kui ülikoolist nädalavahetuseks vanematele appi tulnud perepojad kuulsid mu päritolust, olid nad lahkesti valmis minuga pikemalt vestlema. Eestit teadsid vennad ähmaselt. Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga olid nad kuulnud, geograafiliselt aga paigutasid meid kuhugi Rumeenia ja Rootsi vahele.

Pühapäeva hommikul võtsin sihi Thessalonikisse, linna, millel tänu apostel Pauluse kirjutatud kahele kirjale on oluline koht ka Uues Testamendis.

Makedoonia maakonna keskus ja Ateena järel suuruselt teine Kreeka linn paneb tundma, et olen jõudnud ortodoksi ehk õigeusu ehk kreekakatoliku kiriku südamesse.

Peaaegu iga saja meetri järel on pühakojad tulvil inimesi. Pole ka ime – on ju Kreekas 95% elanikest kiriku liikmed. Siiski on Thessaloniki suurlinn nagu iga teine: tiheda liikluse ja närvilise elutempoga. Ära siit! Mere äärde! Athose poole!

Sissepääs piiratud

Põigates läbi Chalkidike poolsaare idapoolsemast, Egeu- se merre ulatuvast «sõrmest» Kassandrast, sain pisikese pettumuse osaliseks: enamik ligipääsetavast maalilisest rannajoonest on turismitööstusele orienteeritud. Kuigi rannahooaeg oli 32 soojakraadile vaatamata lõppemas, asustasid pooltühje majutuskohti ja randu sakslastest vanapaarid.

Vahelduseks autovoodile ja vajadusest pesta ööbisin mõõduka tasu eest lihtsas majutuskohas, mis kannab sama lihtsat märgistust: «The Rooms».

Uus hommik. Nüüd, värin südames, Athose poole.

Mu igatsus polnud aga vist piisavalt suur, sest plaanitud ettevõtmine jäi puuduliku eelinfo tõttu ootamatult pooleli. Selgus, et nn viisat (millest olen vaid ähmaselt kuulnud) on sellesse autonoomsesse piirkonda, kus elavad ainult mungad, võimalik saada alles pärast pooleaastast taotlemist. Põhjus lihtne: päevas lubatakse mungavabariiki siseneda kõigest sajal ortodoksil ja kümnel «muul», kelle hulka kuuluvad teiseusulised.

Maarja sündimise pühal

Juba üle tuhande aasta on ligipääs pühale mäele keelatud kõigil naissoo esindajatel. Keeld laieneb isegi emasloomadele. Erand on tehtud üksnes emastele kassidele, kes aitavad kloostrites rottide populatsiooni kontrolli all hoida.

Kui sai selgeks, et seekord jääb pühal mäel käimata ning et raha vähesus ja streikima hakanud sõiduvahend ei luba enam palju seigelda – kolm tuhat kilomeetrit ootab ju ees –, seadsin suuna kodu poole. Tagasiteel leidis kinnitust tõik, et ilma kindla plaani ja ootuseta kulgemine tõotab enim elamusi.

Miks on linna- ja külatänavad inimtühjad kesknädala hommikul, kummitab küsimus. Teeviit paremale: Metamorfosise klooster. Uurin järele. Tuleb välja, et meie kalendri ussi-maarjapäev on ortodoksidele jumalaema Maarja sündimise püha. Ja see on tähtis püha. Vist kõik linnakese elanikud olid kogunenud kõrge mäe otsas asuvasse kloostrikirikusse, et Maar- ja sünnipäeva tähistada.

Igatahes oli neid seal nii palju, et üks eestlasest luteri pastor kirikusse ei mahtunudki – pidin toimuvat kuulama ja jälgima seinte küljes rippuvate ruuporite kaudu. Athose munkade liturgia kostab kaugele üle ümbruskonna.

Hingekeel toimib

Olles päris Bulgaaria piiri lähedal, märkasin asulamärgistust: «Christos» ehk «Kristus» ehk «Lihaks saanud Jumal» meie keeli. Mis muud kui Kristusesse!

Kristlasena puudutab mind elu Kristuses geograafilises mõõtmes.

Kohtun pargipingil päeva ja teineteist nautivate meestega. Olukord on sundimatu, tahaksin ka suhelda. Meil levinud võõrkeeled inglise ja saksa keel ei näi aga mõistetavatena. Viimases hädas võtan oma kiriku kellamehe soovitusena kasutusele mulgi keele ja kontakt on leitud. Mõistmata välja öeldud sõnu, mõistame üksteist imelisel kombel oma kohalikke dialekte kasutades. Hingekeel toimib. Soe tunne südames – kreeklased on elusad inimesed. Inimsuhted on nendele palju tähtsamad kui euromünt taskus või au ja kuulsus.

Üldse paistab, et tööd tehakse Kreekas vaid selleks, et õhtul sõpradega suhelda. Kontoris närviliselt suitsetav ja kella vaatav ametnik on tavaline vaatepilt. Kui kell lööb teist pärastlõunatundi, on ka ärielu selleks päevaks lõppenud.

Lahkusin Kreekast. Bulgaaria-Rumeenia piiri katsumus ei heidutanud enam niivõrd – kodused tegid abivalmilt pangaülekandeid. Kuigi tundsin end juba Leedus kodus olevat, sõitsin mingi aje sunnil ikkagi Karksisse edasi, et olla sealse rahva ja kirikuga.

Teksti kohandas

Juune Holvandus