Püha Vaim pühib maalt minema parteilisuse

Vaimsete õpetuste rohkus ja erisus on kindlasti demokraatlik, kuid võib ajada vägagi segadusse. Mitte kõik pole küpsed viljakakas dialoogiks raamatute ja internetiga, leidmaks oma tõde. Inimene vajab teise inimese, õpetaja sõnu.
Vaimsetel otsingutel liikujaile kõneles ülempreester oikonomos Emmanuel Kirss Tallinnas Issanda Muutmise kirikus kevadel talle omaste lihtsate sõnadega järgmist.
Jumal on üks osa sellest hoomamatust ürgookeanist, mida eesti keeles ja veel varem meie esivanemate algkeeles nimetati Jumalaks. Ilmaruum, kreeka keeli kosmos, on lõputult suur ja see kõik on Looja looming, sellesama, keda meie oleme nimetanud Jumalaks. Inimene on Jumala looming ja sellega on Jumal pannud igasse inimesesse osa endast.
Meie esivanemad kujutlesid Jumalat pigem kui seisundit, paika, milles olla, ja kahetsesid, et inimene alati, igal hetkel ei ulatu Jumalani. Arvatavasti sõnad jume = jumi = juma = jumal on ühest tüvest.
Aga siit ei peaks tulenema ekslik arusaam, nagu oleks Jumal midagi väljaspool meid asuvat, nagu saaks Teda väliselt otsida ja leida. Ei, kõik on su enese sees! Enese sügavama sisuni, teatud tunneteni tuleb jõuda, siis jõuad Jumalani, Jumalasse.
Ta on jätnud igaühele vaba valiku, kas lasta jumalikul osal endas ilmsiks tulla, elada selles ja selle järgi või lasta maapealsel loomolemusel või lausa kurjal enda üle võimutseda. Inimene on oma valikus vaba.
Puhas armastus on meelelisest sügavam
Jumal on kõikjal, niihästi Sinu sees kui ka väljas, täites terve ilmaruumi nagu ürgookean. Jumal on niihästi naine kui ka mees, Ta sisaldab endas mõlemat loomust. Jumal ei vihasta, sest Ta on tingimusteta, kristallpuhas armastus. Mitte meeleline armastus, nagu maine olevus enamasti tunneb. Puhas armastus on meelelisest sügavam, selgem, kestvam.
Jumala armastus on nii selge ja sügav, et sellega ei seostu halvad tunded – pahameel, vihameel, kättemaks, karistus. Viimased on inimlikud ja ka mõningatele vaimolenditele omased kategooriad. Jumal on rõõmus, helge, naljaaldis, samas isetu, kõikjal olev. Ta ei sekku maistesse pisiasjadesse, aga ometi ainult Tema saab inimest ta inimlikus mures ja hädas tõeliselt aidata.
Sellepärast Jumal ei karista, nagu mõni jumala «asemik» maa peal väidab, sest oma olemuselt on Ta loov, mitte purustav. Inimene ise karistab end oma mõtete ja tegudega, aga tahab, et keegi väline vastutaks. Kõige eest peab vastutama ise, Jumal ainult aitab.
Inimene patustab. Aga mis on patt? Patt on valesti sihitud lask, möödalask. Patt on inimese varjukülg, vari. Inimlik eksimus. Ahvatlus ei ole veel patt, ahvatlustega aga peaks inimene võitlema, et oma varjukülge langemist vältida.
Patus elav inimene elab oma varjuküljes. Jumal teda selle eest ei karista, ta ise, ta teod, tema mõistmise piiratus teevad elu raskeks.
Enesetapp on seetõttu kõige rumalam asi, mida inimene võib endale teha. Inimene kaob hetkeks, aga ta sünnib uuesti neisse samadesse, sarnastesse olukordadesse, kuni ta lõpuks arusaamisele jõuab, mis on tõeline. Sest mis on surm? Surm on vaimse ärkveloleku vastand, hämarolek.
Maa peal liigub ja tegutseb inimesi, kes pole kunagi surnuist üles tõusnud, nad on kui elavad laibad, vaimselt surnud, sest pole kunagi ärganudki. Jeesus ütles mehele, kes Talle järgneda ei tahtnud, sest isa vajas matmist: jäta surnud surnutele matta, mina olen elu leib.
Enne pattulangemist olid inimesed hingelt läbipaistvad ehk alasti, nõnda tuleks seda mõista. Üldse palju pühakirja tekste tuleb mõista mitte sõna-sõnalt, vaid mõistu ütlemisi. Ka patuta eostamisest tuleb aru saada.
Joosep oli muidugi Jeesuse, meie Lunastaja lihane isa. Seejuures oli Maarja Püha Vaimuga täidetud, Tema poolt välja valitud kandma ilmale Jumala poega.
Kuidas Jumalani jõuda?
Et kellegagi suhelda, peab olema ühine keel, on ju õigus? Jumalani jõudmiseks on inimesele kasutada antud sisetunne, intuitsioon, palve. Palvetamise ajal tuleb keskenduda neile sõnadele ja sõnade taga olevale mõttele. Kui mõte hajub, siis proovi uuesti, kuni sõnavormelid loovad sideme soovituga.
Peame meeles, et meieisapalve on väga paljusid inimesi aidanud. Jumal vastab inimese palvetele tunnete keeles. Kui inimene õpib enda sees ära tundma tundeid, nende teket, kadumist, seotust selle maailma asjadega ja palju muud, siis hakkab ta eristama tundeid, mida saadab temasse Jumal. Õpib tundeid enda jaoks seletama. Nii toimub Jumala keele õppimine.
Jumal ei ole ilmaski liiga konkreetne, täpne ega käskiv-keelav maistes küsimustes. See vaikus pärast palvet sisaldab muud, tõstab inimese teadvust. Kui «sõnumid» on liiga täpsete juhistega, peaks enda sees kompama, kas see pole mitte mõni halb vaim. Sest ilmaruum on ääretult suur ja tohutult palju on selles kõike, niisamuti igasuguseid vaimolendeid.
Nõnda ka ei maksa küsida kelleltki teiselt inimeselt, isegi vaimulikult, mingeid konkreetseid juhiseid oma elutee valikute kohta. Kui ta ütleb midagi, siis tuleb seda vastu võtta kui kellegi isiklikku arvamust, mitte Püha Vaimu sõnumit. Püha Vaim kõneleb igaühega, kui too on sisimas valmis, ja see sõnum on väga isiklik igaühe jaoks. Kõik vastused kõigi kohta ei kehti.
Uus ajastu on alanud
Tänavu kevadel, 22. märtsil, kui Päike sisenes Jäära märki, on alanud uus ajastu, mida on nimetatud ka Veevalaja ajastuks. See loob inimesele ärkamiseks ja Jumalani jõudmiseks uusi võimalusi. Piltlikult võib öelda, et eelmises, Kalade ajastus, oli maa lumikatte all ja külvata polnud kuhugi, lume sees seeme ju ei idane. Kuid nüüdses kevadises mullas on loodud uued võimalused tärkamiseks.
Järjest rohkem sünnib maale uute tunnete, uute tajude kandjaid, inimesi, kes tunnevad Jumala keelt paremini, oskavad seda kiiremini omandada. Püha Vaim pühib maalt minema palju vana ja aegunut – parteilisuse nii riikide kui usundite ja muude institutsioonide tasandilt. Sest parteilisus külvab vaid vaenu. Vaenu ja kadedust jääb vähemaks, vägivalda jääb vähemaks ja see kaob.
Nõnda siis, pangu igaüks tähele: need inimesed on juba meie hulgas. Õnnistust Jumala otsijaile enese sees.
Juune Holvandus