Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Pühast palmipuudest

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Merille Hommik
Eelmisele pühapäevale langesid juhuse tahtel mitmed tähtpäevad: 5. paastuaja pühapäev, paastumaarjapäev ja küüditamisohvrite mälestuspäev. Kõigi nendega kaasnevad teatud kujutlused, teadvustatud või teadvustamata, innustavad või halvavad. Kujutlustel on suur vägi.
Claude Duneton on sõnastanud aforismi: «Me näeme ainult seda, mida vaatame, ja vaatame üksnes seda, mis on meie peas juba kuju võtnud.» See tähendab, et me enamasti ei pääse oma kujutlustest, olgu need tõesed või väärad, tunnetust edendavad või pidurdavad.
Antiikses teoloogias kohtab sarnast mõtet väites, et patt on harjumus. Tavapärasest kinni hoidmine, mõtlemine, kõnelemine ja käitumine nõnda, nagu on mugav, sest nii teevad teised, ongi patt. Lähedase idee leiab muidugi juba Paulusel Rm 12:2, kus ta ütleb, et «ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel».
Tänapäevaselt ümber sõnastatuna võiks see kõlada ehk nii, et apostel hoiatab lõpliku evolutsioonilise kohastumise eest, kuna see võib keskkonnatingimuste pisimagi muutuse korral saatuslikuks saada. Inimene ei peaks mitte kohanema, vaid püüdlema tundmatu, harjumuspäratu, ehk isegi võimatu poole.
Üks kurvemaid harjumusel põhinevaid väärkujutlusi läbi ajaloo on see, nagu suhtuks Jumal inimese vigade ja eksimuste tõttu temasse halvakspanuga, nagu mõistaks Jumal meid hukka inimeseksolemise eest. Ja meil tuleb üha katsuda ära arvata, millega ta välja oleme vihastanud, otsida lepitust ning karistada neid, kes teda jätkuvalt pahandavad: juudi asunikud palestiinlasi, alžeeria päritolu prantslased juute, ameeriklased muslimeid ning muslimid kõiki läänlasi.
Tulemus pole ikka päriselt see, mis oodatud, või nagu Kurt Vonnegut ironiseerib: «Kui kõik oleks läinud nii, nagu paljud inimesed arvasid, oleks Jeesus Kristus taas meiega ja Veenusel ja Marsil oleks heisatud Ameerika lipp.»
Paulus esitab Rooma kirja 8. peatüki alguses evangeeliumi kokkuvõtte: «Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses.» Evangeeliumi omapära seisneb selles, et seal sõnastatakse mitte probleem, vaid lahendus. Jumal ei suhtu inimesesse halvakspanuga, seda teeb alati inimene ise. Patt pole Jumala otsus inimese üle, süüdistus, mis tooks karistuse, vaid pigem oma ebakohastesse kujutlustesse takerdunud inimese olukorra kirjeldus.
Peter Stamm kirjeldab arvatavalt sama olukorda: «Me arvame, et elame ühes ja ainsas maailmas. Sealjuures liigub igaüks omaenda maa-aluste käikude süsteemis, ei vaata paremale ega vasakule, lammutab ainult oma elu ning tõkestab rusuga endal tagasitee.»
Inimlikud kujutlused lõhuvad maailma ühtsuse ning teevad ennekõike meile endile kahju. Jumal pole inimest sellesse maa-aluste käikude süsteemi saatnud, vaid vastupidi püüab meid sealt välja aidata; päästa sellest, mida tavatsetakse harjumuspäraselt nimetada patuks.
«Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest,» ütleb Paulus. Meid on vabastatud kujutlustest, mida kätkevad mõisted patt ja surm. Jumal on need kujutlused tühistanud inimeseks saades, viinud need ad absurdum, lastes oma Poja «patusena» ristil surmata. Pärast seda kehtib vaid elu Vaimus, taas Pauluse sõnadega: «et Seaduse nõuded oleksid täidetud meis, kes me ei käi oma loomuse (s.t oma kujutluste, hoiakute, eelarvamuste), vaid Vaimu järgi.»
Me pole halvakspandud, hukkamõistetud ja karistuse orjuses, vaid õigeks kuulutatuina vabad. – Mitte puudustest, vaid süüdistustest. Vabad tegema kõike, «mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik». Vabad püüdlemises jumaliku, s.t harjumuspäratu, ehk isegi võimatu poole – hirmuta võimaliku eksimise ees.
Arne Hiob kõneleb allpool samuti kujutlustest, sedakorda mitte eelmise, vaid tulevase pühapäevaga seotuist. See meenutas mulle, kuidas üks irvhammas hiljuti küsis:
«Õpetaja, mis see palmipuue on?»
«Kuidas?»
«Teil on ju selle tähistamiseks lausa omaette püha.»
«Ah see,» vastasin mina. «Tead, lisaks vedelevad kristlased aasta otsa voodis – välja arvatud esimesel ja teisel üles tõusmise pühal.»
Vähemalt andis ta mulle idee selle kirjatüki pealkirjaks.

Urmas Petti
,
Eesti Kiriku kolumnist