Püsivad väärtused aitavad edasi
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 26. veebruar 2020 Nr 8 /
Tänapäeval käib kõik kiiresti. Justkui märkamatult kasvavad lapsed suureks, linnas kerkib üks maja teise kõrvale kuudega. Paraku juhtub ka seda, et armsast metsatukast on saanud raielank. Samas võib täheldada, et vahel ei pane me aja ruttu aga hoopiski tähele. Väga tore oli sel nädalal lugeda silti Tartu turuhoone uksel: „24. veebruaril tähistab Eesti Vabariik oma saja aasta juubelit. Tartu Turg AS soovib selle suursuguse tähtpäeva puhul kõigile meie külastajatele head iseseisvuspäeva!“. Kellelgi oli kaks aastat kuhugi ära kadunud. Aga olgu see number milline tahes, meie armas riik väärib tähistamist ja hoidmist igal aastal ja igal päeval.
Kuulasin nädala jagu päevi tagasi Pastoraadis nn identiteedikonverentsil ettekandeid, kus toodi esile vastakaid arvamusi. Kõige olulisem sõnum tuli päeva lõpetuseks aga titulaarpraost Eenok Haamerilt, kes ikka ja jälle on erinevatel puhkudel esile tulnud olulise mõttega – arvamuste paljusus ei peaks kirikurahvast omavahel tülli ajama.
Mingi sarnane kõlavärv ja tunnetus on titulaarpraostil loodusmees Fred Jüssiga. Viimane on öelnud: „Minu tänav on täis koerasitta ja auke, aga ta on minu tänav. Ja ma tunnen omamoodi toredat tunnet ja naudingut, kui ma tulen, kott seljas, kuskilt kaugelt maalt ja jõuan oma kodutänavale. No olgu see koerasitt ja olgu need augud. Ma astun sealt üle, aga ma olen jälle oma tänaval. Nii et see on see, mida sa omaks võtad.“ Augud võib ja isegi võiks ära parandada, küsimus on, millega. Ja veel olulisem, et kodutänaval, kust juba Lydia Koidula tahtis kaugemale vaadata, oleks kõigele vaatamata kindel koht meie südames.
Rita Puidet
