Ei mitte elamus, vaid sulaselge vapustus
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 11. september 2024 Nr 33 /
Olin viimati sama vapustatud, kui algas Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu. Juba palju aastaid kuulub minu aastarütmi osalemine Tartus teatrifestivalil Draama. Sel aastal olin soetanud piletid viiele etendusele, mida valisin küll sisu järgi, aga vaatamise järjekord kujunes n-ö juhuslikult, kui uskuda, et juhused on olemas.
Kahte viimast etendust, mis moodustasid täiesti ootamatult ühe terviku, ei saa elamuseks nimetada, see oli sulaselge vapustus: raske oli plaksutada, hing valutas kaasatundmisest. Sõda ja sõjani viivad totalitaarsed süsteemid toodi sedavõrd lähedale, et need voolasid igas su veresoones ja liikusid aju närviühenduste võrgustikus.
Terviku ühe osa moodustas Vaba Lava ja Kiievi Dramaturgide Teatri koostöös lavale toodud Ukraina kirjaniku Natalka Bloki näidend „(elu) sunnitud valikud“ (lavastaja Valters Silis (LV)) ja teine Vene Teatri Bertolt Brechti näidendi lavastus „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ (lavastaja Timofey Kulyabin).
Esimene siis väga värskelt kirjutatud ja ühemõtteliselt kajastamas viimaste aastate ukrainlaste sõjakogemust ja raskeid valikuid, teine 20. sajandi esimese poole saksa näitekirjaniku Bertolt Brechti 1930ndatel valminud 24 lühikest näidendit, mis koondati hiljem viidatud pealkirja alla.
Vene Teatri etendust vaadates ei tulnud kordagi meelde, et süžee võiks olla ammutatud Hitleri Saksamaalt, oli ilmselge, et kõne all on meie naaberriik ja selle totalitaarne režiim, mille „vilju“ meiegi rahvas mäletab. Seega sai lühikese aja jooksul olla mõlemal pool rindejoont.
Teen sügava kummarduse meie Vene Teatri ees, kel on julgust selline näidend oma repertuaari võtta. Mõtlema paneb vaid see, et mida kõneleb Eesti vabariigi pealinnast tõsiasi, et kuus korra etenduva lavateose piletimüügi seis on hetkel pehmelt öeldes nutune.
Kätlin Liimets
