Reeglid ja elu

Ühiskonnaõpetuse tundides riigikorda käsitledes olen öelnud, et nendes ühiskondades, kus peetakse lugu ausast spordist, on rahva enamuse tahte väljaselgitamine valimiste või ka rahvahääletuse teel olnud püsiv ja kõrvalekalded harvad või mõnisada aastat tagasi.

Mõtlen Inglismaad, aga ka Šveitsi. Seejuures Suurbritannias pole põhiseadust, on mõned vanad seadused, mis piiravad monarhi ja valitsuse tegevust. Valitsusel olid maailmasõdade ajal üsna vabad käed eelarve ja laenude tegemisel ning parlament ei pidanud andma enda õigustest midagi ära nagu mitmes Mandri-Euroopa riigis. 

Kirjutatud seaduse kõrval on tavad ja nende kohaselt toimusid 1945. aasta suvel valimised ning sõja ajal valitsust juhtinud Churchill pidi kaotades andma Downing Street 10 võtmed ja peaministri tooli tööerakondlasest Attleele.

Mis on siis spordil ja rahvavalitsusel ühist? Esmalt tuuakse välja, et sport õpetab kaotama ja konkurentsil põhinev demokraatia tähendab kellegi peale- ja kellegi allajäämist.

Mina lisaksin, et aus sport õpetab ka seda, et võitja ei muuda reegleid ja kaotaja ei karda, et reegleid muudetakse nii, et tema võit tulevikus muutub võimatuks.

Kas siis nii tõsine asi nagu riigi juhtimine on võrreldav mänguga, milleks sporti peetakse? Minu arvates on ka mäng tõsine asi, mängib ju ka organist teenistustel ja talitustel.

Ühist elu samal ajal ja samal maal elades on oluline, et me suudame ette näha kaaslaste käitumist ning seda võimaldab üksteist austav reeglite ja tavade järgimine.

Sellisel juhul ei kipu ka riigijuhid elu korraldamise asemel meie ette seadma uue inimese ja uue ühiskonna peibutisi. Pole ju võimu ülesanne tuua taevast maa peale, küll on ajalugu näidanud, et põrgu valla päästmine on võimalik.

Mingil põhjusel on aga ilusate loosungite ette manamine inimkonnale omane ja siis võidakse ka ausa mängu reeglid unustada. Iseenesest head ja õiged eesmärgid muutuvad lööklauseteks ja nendega õigustatakse mitmeid veidrusi. Rohepööre, mis on tehniliste ja majanduslike abinõudega saavutatav süsiniku põletamisel põhineva energiamajanduse asendamine teistel energiakandjatel põhineva majandusega, on juba mõnes kohas kasutatuna muutumas uue ühiskonna tähistajaks.

Teiseks ei peaks me üksteist austades võtma mujalt tulnud ja teiste olude kohta käivaid õpetusi täitmisele kuuluvate juhtnööridena. Praegu on riigikogu menetluses karistusseadustiku ja perekonnaseaduse muutmine, mis kaotaks võimaluse vähemalt 15aastasel alaealisel kohtu loal abielluda. Mõnes kultuuris on levinud perede korraldatud abielud, kuid seda ei ole meil ja ma ei näe põhjust, miks seni olemas olev võimalus, et laps sünnib abielust, kaotatakse. 

Eelnõu seletuskirjas on lause: „Samas arvestades seda, kui harva alaealiste abiellumise võimalust praktikas kasutatakse, ei pruugi enam olla põhjendatud selle võimaluse säilitamine, eriti arvestades, et Eestis sünnib üle poole lastest väljaspool abielu ning abielus ja väljaspool abielu sündinud laste õigused ja suhtumine nendesse lastesse ja nende vanematesse ei ole tänapäeval enam mingil moel erinevad.“ 

Suhtumine lastesse ei ole erinev, kuid abielus on õigused ja kohustused, seda eelkõige lapse kasvatamiseks, selged, siis miks peaks seaduse teel sundima inimesi abiellumata koos elama.

Eile tähistasime apostel Pauluse pöördumise päeva ja täna apostlite õpilaste Timoteose ja Tiituse päeva. Kas ei ole siis kohatu kirjutada reeglite kiidetavusest, kui me teame, et Saulus oli variserist kirjatundja, kes üritas seadust väga täpselt täita? Evangeeliumist ju loeme Jeesuse sõnu, et variserid ja kirjatundjad jätavad kõrvale kaalukama osa Seadusest – õigluse ja halastuse ja ustavuse. Seadusest on saanud eesmärk. 

Kuid reegel ei ole spordis eesmärgiks, selleks on ikka võistlus. Reeglid aitavad võistlust läbi viia ja võitja selgitada, kuid õpetavad ka kaasvõistlejasse lugupidavalt suhtuma. Taolist sporti saab ausaks mänguks pidada. Paulus õhutab ristiinimesi treenima ja oma jooksu jooksma, et pälvida võidupärg. Ka endaga võisteldes on vaja reeglitest kinni pidada, et mitte unustada kaasinimesi.

Õppimata kreeka keelt ning olles pühakirja asjus võhik, on mind köitnud sõnad: „… ennäe, Jumala riik on teie seas!“ (Lk 17:21). Mulle on need sõnad tähendanud, et Jumala riik ei ole üksikus inimeses, vaid inimestevahelistes suhetes ja selleks me vajame kaasinimesi. Reeglid korraldavad meie ajalikku elu, kuid ülesehitav ja elu toetav suhtumine annab aimust ajatust. Ma arvan, et seda suhet võib nimetada armastuseks.

 

 

 

 

Vootele Hansen,

kolumnist