Reformidest ja reformatsioonist

Augustikuu Issanda aastal 2017 on peatselt minevik. Võin öelda, et suvi oli väga töine ja sündmusterohke. Kirikukontserdid on toonud nii maa- kui linnakirikutesse tuhandeid kirikulisi ja sadu muusikuid. Kirikuid on külastanud nii vabariigi president kui peaminister. AK uudistes on regulaarselt kajastatud ka koguduste tegemisi. Reformatsiooni 500. ja Eesti 100. aastapäev viivad meid juurte juurde. Võime rääkida nii re-formatsioonist kui reform-atsioonist. Elu korraldamine kogudustes ja kogu Eestimaal ei tohi kedagi jätta ükskõikseks. Mõnegi arenguga ei saa ma nõustada.
Möödunud nädalal tähistasid Lääne maakond ja maavalitsus 100. sünnipäeva ja sel puhul ilmus raamat „Saarest Suureni“ (Läänemaa esimese ja viimase maavanema perekonnanimed). Maakonnad moodustati pool aastat varem kui Eesti Vabariik. Ma ei oska rõõmu tunda selle üle, et minu kodu naabruses olev Lääne maavalitsus paneb enne Eesti 100. sünnipäeva  uksed kinni. Sama saatus ootab kõiki Eesti maavalitsusi. Kuidas toimub maakondlik koostöö kogu riigis edasi, selles ei ole veel selgust.
Väga elavalt meenub, kuidas kõik algas aastal 1989. Esimestel vabadel valimistel valiti nõukogude ajal põlatud ja maha surutud kiriku vaimulikuna mind Lääne maavolikogu liikmeks. Üks meie esimesi ülesandeid oli uue aja esimese maavanema Andres Lipstoki valimine. Hea tunne oli! Andres Lipstok tegi järgmisel aastal ka suure ja meile väga olulise otsuse anda Haapsalu toomkirik tagasi kogudusele. Olin Lääne maavolikogu liige selle kogu tegevuse ajal 1989–1993. Võib-olla ei olnud see toona hea otsus, et taastati maakonnad endiste rajoonide piirides ega mindud tagasi sõjaeelsete maakondade juurde.
Igal juhul otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium 11.07.1991: „Vaidlustamata Eesti haldusüksuste nimetusi nende ajaloolises kujunemises, kuid lähtudes kehtivast haldusterritoriaalsest jaotusest ning vajadusest korrastada kohaliku omavalitsuse termineid ja nimetusi, otsustab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium: 1. Kehtestada ametlikuks kasutamiseks, et Eesti Vabariigi maakonnad on Harju, Hiiu, Ida-Viru, Jõgeva, Järva, Lääne, Lääne-Viru, Põlva, Pärnu, Valga, Viljandi ja Võru maakond.“
Käimas olev reform kaotab maavalitsused. Põhjendusi selleks võib loomulikult leida. Mis saab aga maakonna koostööst, pole mulle teada. Pean silmas ka kiriku koostööd maakonnaga. Toon näite. Lääne maakonnas on töötanud väga edukalt maavalitsuse ja praostkonna koostöökomisjon, mille eesmärk on sotsiaal-kultuurilises sfääris ühistegevuse kokkulepete saavutamine ja riiklike ning ajalooliste tähtpäevade tähistamise ja maakondlike ürituste ühine korraldamine. Tööd juhib maavanem. Komisjoni kuuluvad riigi poolt maasekretär, maavalitsuse sotsiaal- ja haridusosakonna juhataja, avalike suhete peaspetsialist, kultuurinõunik, Haapsalu linnapea ja linnavalitsuse esindaja, muinsuskaitseameti vaneminspektor, Lääne prefektuuri Haapsalu politseijaoskonna juht, Rahvakultuuri Keskuse maakonna spetsialist, Kaitseliidu Lääne maleva pealik, Haapsalu linnapea ja valdade esindaja. Kiriku poolt on piiskop, praost, praostkonna nõukogu ja tegevusvaldkondade esindajad.
Kahjuks peab komisjon sellel aastal oma viimased koosolekud. Loodan, et segadus ei kesta väga kaua, aga kahju on, et töötav süsteem purustatakse. Asjatamine ümberkorraldustega meenutab Krõlovi valmi orkestrist, kus mängijate ümberpaigutamisega loodetakse saavutada kvaliteedi tõusu. Kõik sõltub inimestest.
Lääne maakonna juubeliraamatus on endise maavanema Hannes Danilovi väga õiged sõnad: „Avalikus teenistuses toimetulemiseks peab inimesel olema neli omadust:
1) peab olema intelligentne, et suudaks ameti ära õppida. See polegi lihtne, sest ametnikke koolitatakse ainult väga üldiselt;
2) peab olema empaatiavõimeline, mõistma teiste muresid – peab suutma kujutleda teise valu oma kehas;
3) peab olema missioonitundeline, sest ametnikud on ühiskonnas tõrjutud seisus ja ainult harvadel juhtudel saavad nad väärilist palka;
4) peab olema huumorimeelne, et kõige eelneva valguses rõõmsat meelt säilitada ja edasi töötada.“
Eesseisvad kohalike omavalitsuste valimised tunduvad tulevat pingelised. Kristlastena on meil vastutus Jumala ees oma ühiskonna pärast. Kirikuinimestelt oodatakse sellist vastutust ja armastust, nagu Hannes Danilov kirjeldas. Samad põhimõtted kehtivad ka kiriku töötegijate ja koguduseliikmete ning koguduste juhtorganite kohta.

Tiit Salumäe,
piiskop