Ristija Johannes kuulutas Juuda kõrbes: parandage meelt. Ja inimesed tulid tema juurde ning lasid ennast ristida Jordani jões (Mt 3:1ý6). Inimesi veega ristides kuulutas ta Jeesusest, kes «ristib teid Püha Vaimu ja tulega». Nagu on öeldud Johannese evangeeliumis: «Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! Kes tuleb ülalt, see on üle kõikide! Kes on maast, see on maast ja räägib maast; kes tuleb taevast, on üle kõikide ja tunnistab seda, mida ta on näinud ja kuulnud, ja tema tunnistust ei võta ükski vastu! Kes võtab vastu tema tunnistuse, see kinnitab, et Jumal on tõeline!» (Jh 3:30ý33)

24. juuni on Ristija Johannese sünnipäev, jaanipäev. Harju-Jaani kogudus ja kirik on pühitsetud Ristija Johannesele.

Ristija Johannes kuulutas Juuda kõrbes: parandage meelt. Ja inimesed tulid tema juurde ning lasid ennast ristida Jordani jões (Mt 3:1ý6). Inimesi veega ristides kuulutas ta Jeesusest, kes «ristib teid Püha Vaimu ja tulega». Nagu on öeldud Johannese evangeeliumis: «Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! Kes tuleb ülalt, see on üle kõikide! Kes on maast, see on maast ja räägib maast; kes tuleb taevast, on üle kõikide ja tunnistab seda, mida ta on näinud ja kuulnud, ja tema tunnistust ei võta ükski vastu! Kes võtab vastu tema tunnistuse, see kinnitab, et Jumal on tõeline!» (Jh 3:30ý33)

Ei ole teada, mispärast just sellele kogudusele ja kirikule anti Ristija Johannese nimi ja need pühitseti talle, kuid tõenäoliselt tehti seda selleks, et eriliselt esile tuua meeleparanduse vajadust kristlikus elus Harju-Jaani kihelkonnas. Ristija Johannese kuulutuse sisu oli ju: kandke õiget meeleparanduse vilja!

Et see nii on, siis tajugem tõeks õige meeleparanduse tegemise vajadust ja olgem ikka need, kes Ristija Johannese üleskutsuva sõna põhjal elavad – elavad meeleparanduslikku elu Kristuse kirgastamiseks meis.

Ristija Johannese nimi ei ole kogudusele ja kirikule niisama antud. See on püha nimi ja meil on kohustus elada ja toimida sellele nimele vastavalt. Ristija Johannese pühast nimest tuleneb see, mida ta ütles enese ja Kristuse kohta: «Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.»

Ristija Johannes oli keskendunud Kristusesse ja andis end ennastohverdavalt Temale nii, et Kristus saaks suureks temas ja tema läbi. Kristus oli talle ainutähtis, ei mitte tema ise ega keegi muu.

Nõndasamuti peab olema ka meiega. Meie elu õnnistatud käekäik oleneb täiel määral sellest, kas Kristus on meis ja meie läbi suur ja suurena äratuntav meie elus. Meie elu õnnistatud käekäik ei olene sellest, mida meil selle maailma suureks ja tähtsaks peetavatest asjadest on või ei ole, vaid just sellest, kes Kristus on meile ja meie sees. Tõelist elu on meil võimalik elada ainult Kristuse läbi, kui Tema on meis suur.

Ristija Johannes ütleb: «Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuuletu Pojale, see ei saa elu näha, vaid Jumala viha jääb tema peale!» Nii ütleb ta, ja meil tuleb tõeks tajuda, mida see tähendab. On tingimata vaja uskuda Jumala Pojasse ja olla, Tema läbi ja Temas, igaveses elus. Selline elu on ühtlasi meeleparanduslik elu ja kuuletumine Temale.

Jumala Pojasse uskumise sügavus ja sisu väljenduvad selles taevalikus tõelisuses olemises, mille Poeg on toonud siia maailma. Ei tohi olla, et ise küll arvatakse end Pojasse uskuvat, kuid eluväljendused ei kinnita seda, et Pojasse usutakse. Uskumine Pojasse ja eluväljendused peavad olema täielikus kooskõlas. Nii oli see Ristija Johannesega ja nii see peab olema ka meiega.

Pojasse uskumine tähendab Tema suureks tunnistamist enestes. Niivõrd suureks, et Jumala Poeg Kristus Jeesus on täielik autoriteet, kellele kuuletutakse kõiges ja kelles elatakse, kõigis oma eluväljendustes – nii mõtetes, sõnades kui ka tegudes.

See ei ole uskumine, kui võetakse vastu inimlikud õpetused Kristusest Jeesusest. Uskumine ei ole üldsegi mitte teoreetiline asi, vaid see on Jumala Poja enese vastuvõtmine, Poja, kes on tulnud ülevalt alla maa peale ja on üle kõikide. Poeg on tulnud ülevalt alla just meie pärast, meie päästmiseks maailmakesksest ja maailma kiindunud elust, et meid üles tõsta taevalikku tõelisusesse.

Me vajame taevalikus tõelisuses olemist ja elamist, sest muidu hukkutakse selle hukkamineva maailmaga üheskoos. Ristija Johannes ütleb siin nii selgelt: «Kes ei ole kuulekas Pojale, see ei saa elu näha, vaid Jumala viha jääb tema peale.» See Ristija Johannese sõna on tõe sõna.

Jumala viha all olemine tähendab hukkaminemist. Aga Jumala viha alt päästetud olemine tähendab õndsust ja taevalikus tõelisuses olemist ja elamist. Et see nii on, siis olgem ikka kindlameelselt kuulekad Pojale kõiges, ka kõige väiksemana ja tühisemana tunduvates asjades!

Et Poeg on tulnud taevast ja on üle kõikide, siis seda peab Ta olema üle meiegi. See tähendab Poja suureks saamist meis. Me ei tohi kunagi ega mitte milleski asetada end üle Poja, vaid Tema peab oleme üle meie. Ja seda kõiges! Ja kui Jumala poeg Kristus Jeesus seda on, siis see teeb meie elu väga imeliseks ja õnnistusrikkaks. Sellist elu meie elame, ennastohverdavalt, Temale austuseks.

Aga ennastohverdav elu, Kristusele austuseks, ei tohi olla meisse endisse sumbunud, vaid peab olema avalik, meist välja paistev, kõigile äratuntav – ilmutades Poega, kellesse me usume ja kellele me kuuletume, Poega, kes on meile ja meis suur.

Ristija Johannese elu oli selline elu. Võtkem tema enestele eeskujuks püha elu elamiseks taevalikus tõelisuses ja Jumala Poja austamiseks. Tõeliselt ära tundnuna, kes Jumala Poeg on ja, mis Tema läbi toimib, ütleb Ristija Johannes siin: «Minu rõõm on saanud nüüd täieliseks.»

Harri Rein

Kauaaegse Harju-Jaani koguduse õpetaja Harri Reinu jutlus, mis on peetud 24. juunil 1995. aastal Harju-Jaanis. Jutluse aluseks on evangeelium Johannese järgi 3:27–36.