Rohkem rõõmsaid ristiinimesi!

Paar nädalat tagasi avaldati Eesti Kirikute Nõukogu tellitud ja Saar Polli korraldatud uuring «Elust, usust ja usuelust». Seal leidis kinnitust mitmetest küsitlustest eelnevalt teadaolev tõsiasi, et väga paljud inimesed Eestis peavad end mingil kombel religioosseks, kuid kirikuga liitunute arv on väiksevõitu. Nii usub Jumalasse 39% Eesti elanikkonnast (eestlastest siiski vaid 28%), kuid kogudusse kuulujaid on vaid 21%, seejuures eestlastest vaid 19%. Samas peab mingi kõrgema väe, elujõu või energia olemasolu tõenäoliseks 66% vastanutest.
Olen ikka mõelnud, et küsitlused küsitlusteks, elu on numbritest alati mitmetahulisem ning religioossete teemadega tegelemine on hea pinnas usuliseks arenguks. Samas olen ka veendunud, et nende inimeste arv, kes kirikuga seotud, võiks ikkagi suurem olla.
Olen veel tähele pannud, et kirikuga liitumise kaudseteks ajenditeks ei ole sageli mitte niivõrd õpetuslike seisukohtade sobivus, esteetiline rikkus vms, vaid see, et inimene puutub kokku kristlastega, kelle elus ta tajub terviklikkust, rahu ja rõõmu. Kadunud õpetaja ja sõber Pille Valk nimetas niisuguseid kristlasi sageli rõõmsateks ristiinimesteks.
Küllap on rõõm sõna, mida paljud kuulevad juba oma esimestel kokkupuutumistel usuga. Näiteks mulle jäi see meelde eelkõige jõuluevangeeliumist, kus Issanda ingel karjastele kuulutas: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale.» (Lk 2:10) Ning usulise rõõmu olulisust olen sellest peale tunnetanud.
Tänavuse suve hakul ongi paljustki rõõmu tunda. Alustan lihtsatest ja üsna subjektiivsetest asjadest. Nii tunnen rõõmu Tartus alatasa sumisevast Rüütli tänavast ja raekoja platsist, kuid veel enam minust ammu targemaks saanud noortest, kes läinud pühapäeval Treffneri gümnaasiumi lõpetasid. Aga olen ka rõõmus, et Eestis läheb elu edasi, viimasel kirikute ööl käisin läbi kuus pühakoda ja nautisin korrastatud kirikuid ning seal toimetavaid lahkeid inimesi.
Olen ka natuke murelik, sest olen märganud, et usulist rõõmu on siin-seal rohkem kui luterlikus kirikus, kus oleme vahel liigagi tõsised. Pole midagi teha, niisugused rõõmuoaasid tõmbavad inimesi enda poole. Näiteks õpetuslikult üsna veidravõitu Vissarioni liikumine, millest talvel valmis Eesti filmitegijatel tore film «Kristus elab Siberis».
Mäletan üht Mihhail Lotmani repliiki raadiosaates, kui ta nimetatud linateost kommenteeris. Noorte kasvukeskkonda kirjeldades ütles ta, et filmis on näha, et lapsed on õnnelikud isegi siis, kui nad tülitsevad (loodan, et mäletan õigesti). Samas võib minu mure ka liigne üldistus olla, sest usuline rõõm peaks vastu pidama sadu aastaid. Uuemate liikumiste puhul me nende kestvust veel ei tea.
Judaismi voolus hassidismis on tore pärimus, mis rõhutab rõõmus olemise tähtsust. Seal väidetakse, et tänases maailmas rõõmsad inimesed on ka teispoolsuses rõõmsad; tõsised inimesed saavad teispoolsusesse sisse küll, kuid nad on seal edasi tõsised. Saabumas on puhkuste aeg, soovin suvel kõikidele lugejatele huvitavaid kohtumisi rõõmsate ristiinimestega!

 

 

 
 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist