Rõõmus kristlus 

Rõõm on seisund, mida oleme kõik kogenud. Meil kõigil on olnud elus nii mõnigi hetk, kui oleme olnud siiralt rõõmsad. Aga millal oli viimane hetk, kui meie usk Jumalasse pakkus meile rõõmu? Kristus on tulnud tooma palju rõõmu. On ju evangeeliumgi rõõmusõnum. Ometi on kirikuvälise maailma kujutluspildis usk seotud millegi tõsise, emotsioonitu ja kurvaga. Miks see nii on? Kas meie kristlastena oleme suutnud anda edasi kristlikku rõõmu?

Kõneldes rõõmust ei pea ma silmas ainult emotsiooni. Emotsionaalsus ise ei ole rõõm, kuid ta kaasneb tavaliselt sellega. Siiski võib näiliselt rõõmsate emotsioonide taga peituda tegelikult suur kurbus, viha või hirm. Siiras rõõm algab südamest ja alles siis peegeldub väliselt.

Erinevad on ka kristlik rõõm ja selle maailma rõõm, kuigi ka neil võib olla sarnaseid tundemärke. Kristlik rõõm on alati rõõm Jumalast. Sellest, kes ta on ja mida ta teeb. Kristlane võib ka muul põhjusel rõõmustada, kuid rõõm Jumalast tuleneb meie usust, mis meid temaga ühendab. See on unikaalne ja ainulaadne rõõm. 

Kristlaste seas esineb kaks suurt viga seoses rõõmuga. Esiteks kipub maailma rõõm ka kristlaste seas domineerima. Mitte alati pole see rõõm patt. Ei ole midagi valet selles, kui meil miski õnnestub ja me rõõmustame südamest. Samas on maailm rõõm inimesekeskne rõõm, mis rõõmutseb inimese suuruse, geniaalsuse ja edu üle. Nii tuleb alati olla ettevaatlik. 

Lihtne on rõõmustada enda üle ja unustada Jumal. Ja kirikus, kui me rõõmustame, et meie tahe sünnib, siis on see väga ohtlik märk. Peaksime rõõmu tundma, kui sünnib Jumala tahe. Inimese patt oskab erinevatel viisidel põhjendada ennast. Nii võib näiteks väita, et kuna Jumala tahet me keegi täpselt ei tea, siis olgem selles teadmatuses rõõmsad. Leppigem, et kõik on suhteline. 

Kohati tundub, et soovitakse minna vabatahtlikult tagasi tundmatu Jumala kummardamise juurde, kuigi apostel Paulus soovis ateenlastele omal ajal teha tundmatu Jumala tuntavaks (Ap 17). Rõõm Jumalast ei ole ebaisikuline, suhteline ega mittetajutav. Kui Paulus kirjutab filiplastele, et olge rõõmsad Issandas (Fl 4:4), siis on see konkreetne rõõm Jumalast, kes ennast ilmutab. Tuleb osata vahet teha maailma rõõmul ja rõõmul Jumalast.

Teiseks probleemiks on see, et on palju kristlasi, kes ajavad küll õiget asja, kuid teevad seda ilma rõõmuta. On palju neid, kes teevad vajalikku Jumalast antud tööd kirikus või ühiskonnas, kuid see ei too kaasa rõõmu ei nendele endile ega teistele nende ümber. Võib-olla on nad unustanud rõõmu olulisuse või selle, et Kristus on tulnud tooma rõõmu. Nad on ehk väsinud võitlustest. Elukogemused on neid teinud karmiks ja kalgiks. Nad kõnelevad sellest, mida Jumal nõuab, ja hoiatavad neid, kes neid nõudmisi ei täida. Kõrvalt vaadates tundub, et nende usk on üks lisakoorem kõigi teiste elukoormate kõrval. Miks peaks küll keegi tahtma sellist koormat endale võtta?

Need kaks viga ei ole mitte etteheide, vaid need on meie kõigi kiusatused. Me kõik ajame vahel segi maailma rõõmu ja Jumalast tuleneva rõõmu ning unustame ära rõõmu olulisuse oma Jumalast saadud kutsumust täites. Nii on hea, kui seda meile meelde tuletatakse, kuid hea on ka see, kui märkame tõelist kristlikku rõõmu.

Imetlen sügavalt meie luterlastest vendi-õdesid Aafrikast, kelle jumalateenimises paistab ehk eurooplastest rohkem välja kristlik rõõm. See väljendub nii tantsimises, laulmises kui ka sõna kuulutamises. See on kaasahaarav ja ehtne rõõm, mis kõneleb suurest Jumalast ja tema vägevatest tegudest. Ja selle rõõmu ehtsus seisneb ka selles, et see on olemas vaatamata keerulistele oludele. See on olemas vaatamata näljale, vaesusele, haigustele ja konfliktidele, mis on kogu selle rõõmu taustaks väljaspool kirikut. 

Aga rõõmu võib leida ka mujalt maailmast. Kui väikeses Poola linnas katoliku preester pühitseb missat, siis on näha tema siiras rõõm. Ta ei hõiska ega hüppa, kuid liturgia lihtsus ja sügavus, Kristuse enda kohalolek armulauaandides toob talle suurt rõõmu. Ja pärast missa lõppu on näha, kui palju see lihtne külapreester on saanud Jumalalt selle tavapärase missa käigus. Pärast missat ta kiirgab rõõmust ja jagab seda kõigile. 

Palju kristlikku rõõmu on näha ka meie Eesti luterlikus kirikus. Samas on rõõmust ka alati puudu. Nii loodan, et minu lühike kirjatükk ei ole kasutu ja suunab meid kõiki mõtlema rõõmule Jumalast ja sellele, kui palju meie isiklik usk seda väljendab. Ikka ja alati on asjakohane see apostel Pauluse manitsus, mis sai juba enne ära mainitud: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!“ (Fl 4:4) 

 

 

 

 

Robert Bunder,

vaimulik