Sada aastat vana

Lapsed peavad vanaema juures koolivaheaja lõpupidu. See aastavahetus ja jõulud on olnud üsna põnevad. Lapsed on saanud rännata läbi terve Eesti. Koolivaheaeg ja jõulupidu algas Lõuna-Eestis, Võru vanaema ja vanaisa juures. Uus aasta võeti vastu onu peres Tartus. Nüüd on koolivaheaega jäänud järele veel mõni päev ja see veedetakse koos kirikuvanaga. Vanaema ei olegi teab kui vana, aga ta töötab kirikus, nii on kirik + vanaema kokku kirikuvana ning lapsed, kes kohale jõudes esimese asjana kirikusse jooksevad, on kirikulapsed. Sellega on kõik leppinud.
Kirikus on mõnus, seal on alati, mida vaadata ja mida avastada. Kui vanaema jutustama hakkab, saab nii mõndagi huvitavat kuulda väga vanast ajast ja väga vanadest asjadest. Igal kujul on oma lugu, samuti igal pildil. Ükski asi ei ole kirikus juhuslikult, kõigel on seos inimeste ja ajaga.
Enamik asju kirikus on nii vanad, et nende jõudmist kirikusse ei mäleta enam keegi. Aga on üks tahvel, millel on nimed ja aastaarvud. See on mälestustahvel neile inimestele, kes võitlesid Eesti vabaduse eest oma elu hinnaga. See on kirikus olnud peaaegu sada aastat, sest Eesti sai vabaks ja iseseisvaks sada aastat tagasi.
Vanaema juures on muidu ka väga vahva. Vanaemale meeldivadki vist vanad asjad. Tundub, et asjad on sama vanad kui vanaemagi, nii umbes sada aastat.
„Vanaema, kas see on sinu kell?“ küsib väikevend. Ta on ennegi kella lugu kuulnud, aga talle meeldib seda taas ja taas kuulata. „See on minu vanaisa kell, tead ju küll,“ muheleb vanaema, istub poisi kõrvale kella vastu ja jutustab lugu, kuidas vanaisa selle kella koju tõi, kui Eesti riik oli saanud 10-aastaseks. „Kui vana sina oled?“ küsib vanaema poisilt. „Seitse, aga sellel suvel saan juba kaheksa!“ „Mina olen üheksane!“ hõikab õde. „Mina saan sellel aastal ka kümneseks nagu Eestigi!“
„Eesti riik saab sellel aastal sajaseks. See on natuke rohkem kui kümme korda nii vanaks kui sina,“ selgitab vanaema.
„Mis te arvate, kas paneme kella uuesti käima, kui Eesti riik saab sada täis?“ teeb vanaema ettepaneku. „Paneme muidugi, heiskame lipu ja laseme kellal aupaukusid lüüa!“ Lapsed on unistamisega hoos.
Vanaema toob kapist välja ühe kingakarbi. See on paelaga hoolikalt kokku seotud. Huvitav, mis selle sees on?! Lapsed on ninapidi juures, kui vanaema paela lahti harutab.
Oo! Selle sees on väga vanad pildid ja postkaardid. Need on tõsiselt vanad asjad! Ja ongi, need on eriti vanad fotod vanaaegsetest inimestest. Need on mustvalged, rohkem kollakad kui valged. Mõni on ilusa siksakservaga. Vanaema räägib nendest inimestest piltidel, nende lugusid. See on nii põnev!
Ja siis õpetab vanaema üht uut moodi palvetamist. „Selleks tuleb tõusta püsti,“ alustab vanaema. „Kõigepealt tee endale üks suur kalli ja täna Jumalat, et ta on sind hoidnud nagu oma last, hellalt ja suure armastusega.
Nüüd lase käed alla ja trambi tasakesi jalgadega. Kas tunnetad maad, millel seisad? Täna Jumalat kõige selle eest, mis on sinu oma – see maa, Eestimaa, selle paene pind, põllud, metsad, jõed, järved. Täna Jumalat nende saja aasta eest, mis me oleme võinud olla uhked selle üle, et oleme eestlased, isamaa ja emakeelega.
Nüüd tõsta käed Jumala poole ja täna teda selle eest, et võime käia koolis ja õppida, teha tööd ja rõõmsad olla. Palu Jumalalt hoidmist ka neile, kellel on raske ja kelle elus on kurbus, valu, muret.
Nüüd pane oma käed silmade peale ja palveta nende eest, keda sa ei tunne, ja ka nende eest, kes ei ole veel Jumala lapsed. Palveta, et nemadki võiksid saada osa Jumala armastusest.
Pane nüüd käed oma südame peale ja palveta kõigi nende eest, kes on sinu südames.
Nüüd tee endale ristimärk, võid oma vennale ka teha ja sina õele. Ristimärk on rahumärk. Las Jumala rahu olla sinu südames ja sinu ümber. Hoidku Jumal sinu lapsepõlve kasvamise rahu ja armastust ning rahu inimeste vahel Eestimaal ja kogu maailmas. Aamen.“
„Aamen,“ on lapsed nõus.
Küllike Valk

Ilmub 1. veebruaril Haapsalu koguduse kuukirjas
Johannese Sõnumid