Seekord siis Sangastes

Kui sellenädalane Eesti Kirik lugejateni jõuab, on Õpetajate Konverents juba alanud ja osa teemasidki käsitletud.
Juhtkirja kirjutades ei tea ma veel, keda kaasvõitlejatest kohtan Sangastes. Konverentsist osavõtt on aastate lõikes olnud erinev ja ma ei olegi saanud aru, miks ühed tulevad ikka uuesti, aga teistel on igal aastal just siis pakilist tegemist ja põhjust kõrvale hoida. Ühte olen küll märganud: Õpetajate Konverentsi töö on olnud heitlik, põhikirjalised õigused on suured, aga tegeliku eluga ei ole suudetud sammu pidada. Mitu teemat on olnud käsitlusel, aga lahenduseni ei ole alati jõutud. Selle aasta teemaks on kuulutuskeskkond.
Nimetan mälu värskenduseks Õpetajate Konverentsi taastamisest 1989. aastal käsitletud teemasid: armulaud ja laste probleem; leeritöö; kiriku tegevuse põhisuunad; vaimulike abieluseaduse eelnõu; teoloog Uku Masing; liturgilise komisjoni materjalid; põhikirja komisjoni materjalid; vaimulik amet ja ilmikute rakendamine anglikaani kirikus; piiskopkonnad – jah või ei; eutanaasia – jah või ei; moraal kui jõuvaru; roomakatoliiklaste ja luterlaste ühisavaldus; ilmikute roll Kristuse kirikus; EELK keskse palgasüsteemi loomine; liturgiline uuendusprotsess Soomes; kirikuõpetajate osalemine poliitikas; rahvakirik kui rahvuse integreerija, vaimulike pastoraalse toetamise võimalused EELKs; lokaaloikumeenia küsimused; uued usundid Eestis, meie suhtumine neisse; kirikumõisa maade ekspluatatsioon; 1994. a pöördumine riigijuhtide ja avalikkuse poole sügava eetilise allakäigu tõttu.
Palju on olnud teemasid, mille arutlus on piirdunud ettekande kuulamisega, aga praktiliste otsusteni ei olegi jõutud.
Õpetajate Konverentsi juhatuse ringkirjas (tõenäoliselt 1990. aastast) nimetatakse viit punkti soovitusena kirikuvalitsusele: pidada esmaülesandeks kontakti loomist eksiilis asuva EELKga; EKNi raames oikumeeniliselt kaitsta Eesti rahva õigust oma maale, loodus- ja maavaradele, iseseisvusele, rahvuslikule arengule; EKNi raames ühiste misjonireeglite koostamine ühistööks halastustegevuse ning vaimuliku kirjanduse alal; kristliku eetika põhinõuete selgem sõnastamine ja koolides usuõpetuse põhikava ühtlustamine. Ja viimaks, kuna EELKd enam ei rahulda 1949. aasta seadus, soovitatakse komisjonil lähtuda 1935. aasta EELK põhimäärusest.
Kehtiv Õpetajate Konverentsi kodukord käsitleb põhiliselt töökorda ja mitte kuigi palju sisulisi rõhuasetusi, kuigi § 2 sätestab, et «Õpetajate Konverentsi pädevusse kuuluvad kõik kirikuelu küsimused».
Ilmselt pole ideaalid aastatega teostunud: ega muidu oleks Ove Sander oma kaasettekandes 2000. a konverentsil peatunud real valupunktidel, mis edasiminekut takistavad. O. Sander ütles: «Keskseks jääb ikkagi küsimus kiriku identiteedist. On selles ühtsus, lahenevad ka väga konkreetsed üksikprobleemid ladusamalt. Puudub aga üksmeel enesemääratluses, siis on edasiminek parimal juhul kõrgehinnaliste kompromisside ning kibedate inimsuhete lõputu jada.»
Sõidan Sangastesse lootusega, et kohtan kaasvõitlejaid, et arutlused on meie kogudusi ja õpetajaid ülesehitavad teoloogiliselt ja vaimulikult. Ootasin küll kirjalikke materjale, et oleksin ennast konverentsiks ette valmistada saanud, aga siiski ootan õnnistusrikast koosolemist.
Kui see on nii, siis saame uut jõudu täita ülesandeid, mis Kiriku Issand meid läkitades on andnud. Ilmselt on meie kirikul palju rohkem teemasid, kui jõuame käsitleda piiratud aja jooksul Õpetajate Konverentsil, aga ootan nende teemade teatudki ammendavust ja ühte head sõnumit sealt nii meie kirikule kui ka rahvale.
Tiit Salumäe, assessor