Seitse meest rohkem

Sooritanud peapiiskopi ja kirikuvalitsuse ees nõuetekohase kirjalikust ja suulisest osast koosneva eksami, on seitse meest valmis EELKd teenima ordineeritud diakonina.
Eesti Kiriku esindaja Toompeale jõudes oli konsistooriumi maja võrreldav mesilastaruga: raskest välisuksest saalis usinate mesilindude kombel kodanikke sisse-välja. «Tüüpiline teisipäev,» ei näe sekretariaadi juhataja Ülle Keel olukorras erakorralisust. Tõesti, nõnda on kujunenud, et just nädala teisele tööpäevale jagub kirikuvalitsuse ruumes kõige enam koosolekuid, nõupidamisi ja otsuste vastuvõtmist.
Piiskoplik nõukogu, assessorite nõupidamine, avalike suhete komisjoni koosolek ja küllap midagi veel – kõik need koosolekud jõudsid finaali, samal ajal kui hommikul alanud diakonieksam jätkuvalt ennast ammendanud polnud. Eksamineerijad – peapiiskop ja kõik kirikuvalitsuse liikmed eesotsas haridusassessorist pastoraalseminari juhataja Ove Sanderiga – suhtusid tõsiselt ülesandesse selgitada seitsme diakonikandidaadi sobivus ordinatsiooniks.
Õppige, soovitab kantsler
Kell on 13.30. Teise korruse nõupidamissaali ees oma järge ootavate meeste näod on kõnekad. Tumedad ülikonnad, viksitud kingad, seatud lipsud – kõik see loob mulje millestki saatuslikust ning otsustavast. Hommikul kirjutati jutlus eeloleva pühapäeva kirjakohale, nüüd on aeg suuliseks «esinemiseks», iga eksamineerija saab «pommitada» oma valdkonna küsimusega. Mehed jagunevad kaheks: need, kel «sees» käidud, ja teised, kellel see veel ees.
Küllap mõjun kohatuna oma tere-kuidas-läheb-pärimisega. Küsimus nahksohvale kolme kaaslase vahele kiilutud Valga praostile Vallo Ehasalule on siiralt spontaanne: «Vallo, kas sulle on järeleksam määratud?» Tuleb välja, et siiski mitte, praost Ehasalu on moraalseks toeks praktikant stud. theol. Marko Tiirmaale. Viimasel on viimane aeg vaimulikuordinatsioon saada, muigab mentor, kohalikud kutsuvad teda niikuinii juba Otepää õpetajaks.
«Õppige, õppige,» soovitab muiglev kantsler Urmas Viilma ruumist läbi tuhisedes. Solidaarsus torkab silma, kui eksamikambrist väljunud Peeter Krall kurdab: «Ei läinud. Mehed, kuidagi ei läinud.» Kaaslast lohutatakse, et püsigu asjaosaline vaid lootuses.
Saan kõnelda Urmas Karileediga, kes on oma etteaste sooritanud. «Egas tea midagi, ootan komisjoni otsust,» kohmab ta assessor Mati Maanasele, kes komisjoniliikmetest väljas käib ja head sõpra möödaminnes kõnetab.
Seitsme diakoni klubi?
Urmas Karileet ei jõua kursust ära kiita: «Töötades ise koolitajana saan kinnitada, et ei ole varem kogenud midagi sarnast. Meenuvad kevadised sessid, kui autoga koju sõites tundsin ennast nagu purjus, purjus Pühast Vaimust.» Ta viitab hommiku-, lõuna- ja õhtupalvustele, mis aitasid luua osaduslikkust. «See ei kao kusagile, usun, et hakkame edaspidigi kokku saama,» arvab mees, muiates, et miks mitte luua selleks klubi.
Vahepeal on väljunud Nõmme Rahu koguduses praktikal olnud Martin Lall: «Einoh, mingid teemad olid prognoositavad. Et sai mõtted varem ritta seada. Eks ikka see homoseksuaalsuse teema…,» annab ta uudistajatele aru. «Ma ütlesin, et kirikul on hetkel olulisemaid teemasid. Näiteks kuidas ilmikliikmed töösse haarata, kuidas toita nende kutsumust,» meenutab ta eksamivestlust.
In corpore nagu üks mees
14.30. Pinge on jätkuvalt õhus. Härrased püüavad selle maan­damiseks vahendeid leida. «Egas Jumalale pole huumor võõras ega vastumeelne,» kostub sissejuhatuseks, millele järgnevad mitmed lood möödunud praktikast. Samas «soojas» asutakse just eksamiruumist naasnud kaasvõitlejat sõbralikult aasima: «No kuule, mida sa, mees, mõtlesid, pannes selga lilla särgi? See on kahekordne möödalask! Või äkki see su just päästabki!»
Viimasena naaseb eksamitulest Marko Tiirmaa. Pärast jalaoperatsiooni kasutab ta liikumiseks tugikeppi. Kaasvõitlejad tõstavad kulme: kas ei toimunudki imet, mis oleks lubanud selle abivahendi nurka visata? «No kui ikka küsitakse, kas Jeesus oli liha või kala, siis egas kohe oskagi õiget vastust leida,» laiutab ta nördinult käsi.  
15.30. Eksamikomisjon langetab otsuse. Minutid venivad. Mehed koonduvad ringi, et jutlemises ajakiirendust leida. Teoloogilises diskussioonis seitsmest surmapatust neid eksitataksegi, kui eksamitulemuste teatavakstegemiseks kõigil saali palutakse ilmuda. Läbi kinnise ukse on mõne aja pärast kuulda kõmisevat koraali, mille rõõmus kõla lubab oletada – diakonieksam päädis kõigile asjaosalistele loodetud tulemusega.
Õnnelik on ka Ove Sander, kes intervjuus Eesti Kirikule kinnitab: «Jah, kõik kandidaadid on tõestanud oma küpsust. Diakoniordinatsiooniks on valmis Kaido Jalakas, Urmas Karileet, Peeter Krall, Martin Lall, Aare Luup, Jaanus Tammiste ja Marko Tiirmaa.»
Liina Raudvassar 

Urmas Karileet
Esimesena ordineeriti Tallinna Jaani kirikus 24. oktoobril diakoniks Urmas Karileet, kes kuulus sama koguduse juhatusse. Karileet on pärit Käsmust, kus tema juured on vähemalt 300 aastat sügavalt maakamaras. «Käsmu kogudus on mind väga hästi vastu võtnud,» kinnitab mees ise, kes alustab seal oma vaimulikku teenimist.