Sinises valguses

Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis esitas oktoobrikuus valikut oma viimase kolme aasta loomingust meie vanema põlve kunstnik Lola Liivat.

Kunstnikul täitus selle aasta augustis 85 eluaastat. Seda on ju päris palju, ent oma loomingus ei tee ta mingit hinnaalandust, pigem vastupidi.
Ta maalidest hoovab endiselt võimast energiat, vitaalsust, enese- ja eluusku. Suuremõõtmelistelt lõuenditelt tulvab vaatajani värvide pillerkaar, mille kese koondub maali keskele ja muutub ülespoole hajudes kergemaks, pehmelt helenduvaks.

Kuuskümmend aastat loometeel
Lola Liivat on abstraktsionist. Ta usaldab jäägitult värve ja on kindel, et ta suudab oma mõtteid ja tundeid edasi anda ilma üheselt äratuntavate objektideta.
Küll aga ei väldi kunstnik väikseid tahes-tahtmata sündinud vihjelisi pidepunkte, mis aitavad vaatajal sellesse maailma kergemini siseneda.
Lola Liivati loometee on kestnud ligi 60 aastat. Ta lõpetas ERKI 1954. aastal. Siis oli hoopis teine aeg. Kunstnikelt nõuti dogmaatilist realismi, kuiva detailitäpsust ja muidugi ka vastavat ideoloogiat.
Ent tasapisi hakkas raudse eesriide tagant immitsema vabamat valgust. Nii toimus 1957. a Moskvas rahvusvaheline festival, kus sai näha ka läänemaailma kunsti.
Kaks aastat hiljem näidati Moskvas Ameerika kaasaegset kunsti. Need mõlemad sündmused mõjutasid oluliselt Lola Liivati kunstnikuks kujunemist.
Tekkisid väga vajalikud isiklikud kontaktid. Kunstnik elas siis Tartus ja tema tegemisi ei jälginud liiga terav kontrolliv silm. Nii hakkasid ta lillemaalid ja maastikud tasapisi muutuma üha üldistatumaks, hoogsamaks, erksavärvilisemaks – seega siis abstraktsemaks ja fovistlikumaks. Ent teatud piirid jäid siiski kammitsema.
Ajad muutusid. Teisenes ka kunstiilm. Ja nii pidi Lola Liivat 1985. aastal tunnistama: «28 aastat olen teinud keelatud abstraktsionismi ja nüüd, kus tulen põranda alt välja – olen läinud moest.» Sel ajal oli see tõesti nii.
Ägedalt nõudsid eluõigust uued kunstisuunad. Mitte üksnes abstraktsionism, vaid ka kogu harjumuspärane maalikunst kippus oma senist positsiooni kaotama. Ent kui esimene tuhin möödus, leidis ka pintsliga lõuendile eneseväljendus taas oma koha.
Lola Liivat asus 2000. a elama Tallinna. Tema maalid muutusid veelgi suuremõõtmelisemaks ja suurejoonelisemaks.
Tuli ka laiem tuntus ja tunnustatus. 2001. a omistati talle Valgetähe orden, 2008. a pälvis tema looming Konrad Mäe medali.

Oli, mis oli
Sel näitusel näeme kuut maali aastaist 2011–13. Valitseb kunstniku lemmiktoon – sügavsinine. Need maalid mõjuvad nagu värvisümfooniad. Teades kunstniku muusika­armastust võib arvata, et nii mõnigi kord aitab tema meelt ja mõtet juhtida mõni pala klassikalisest muusikast.
Vaataja laseb end kaasa haarata sellest värvide jõulisest kooskõlast, otsides samal ajal mõttelist tuge nii väikestest vihjetest kui maalide pealkirjadest. Nii räägib maali «Aate kumendus» summutatud koloriit ja aimatav igihaljas loorberioks kui millestki ammusest ja alati kestvast.
«Pastoraali» on kunstnik sisse toonud harmoonilise ringi kujundi ja rõõmsa kollase värvi, andmaks edasi helget-pühalikku meeleolu. Eriliselt kerge ja hele, kunstniku senise loomingu taustal ehk erandlikki, on hallikates toonides «Valguses». Vägagi mõjus oma kosena tormleva värvimölluga on maal «Heptagoon».
Eriti isiklik suhe näib kunstlikul olevat kahe järgneva maaliga. Nii kinnitab ta eneseusku ja elujõudu huvitava faktuuriga maal «Kukun jalgadele».
Pika pealkirjaga maali «Laine 1951. Laine 2012» ongi aga liidetud kaks tööd: omaaegne ülimat täpsust taotlev laineke ja 60 aastat hiljem maalitud võimas ja jõuline paljudes värvitoonides helklev meri ning selle kohal valge vaba kajakas. Seda maali võib vaadelda ka kui leppimist minevikuga. Oli, mis oli, aga nüüd on nii – õnneks.
Maire Toom