Sinod Ida-Harju moodi
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 15. veebruar 2006 Nr 7 /
Neljapäeval, 9. veebruaril tuli kokku
Ida-Harju sinod. Traditsiooniliselt veebruaris peetav sinod sai sel korral
kokku Kosel.
Sinodist võttis osa peapiiskop Andres
Põder. Pihi- ja armulauateenistus peeti Kose kirikus, sinodi koosolek peeti
pastoraadis. Räägiti traditsiooniliselt koguduste rõõmudest ja muredest.
Koguduste ettekannetest jäi kõlama mõte, et
vaatamata aasta aastalt vähenevatele liikmetearvule kogudustes on tehtud ja tehakse kohtades
palju ja head tööd.
Kinnitati möödunud majandusaasta aruanne ja
eelarve käimasolevaks aastaks. Leiti, et praostkonna suuremateks sündmusteks
möödunud aastal võib lugeda vaimulikku laulupäeva Prangil saarel, Pikwa kabeli
pühitsemist ja muidugi osalemist Tartu vaimulikul laulupeol. Peapiiskop Andres
Põder tegi oma ettekandes tagasivaate kirikuaastale kirikus tervikuna.
Ettekande lõpus vastas ta sinodisaadikute küsimustele.
Eraldi tõstatati arengukavade küsimus.
Mitmel Ida-Harju kogudusel on arengukava olemas, ent praostkonna ühtsuse
huvides oleks parem, kui seesugune oleks kõikidel kogudustel. Praost Jaanus
Jalakas märkis, et vaatamata vajadusele, ei saa siiski kogudusi kohustada
arengukava looma, see on iga koguduse enese otsustada, kas ja millal ta seda
teeb.
Jaanus Jalakas märkis, et sinodil valitses
sõbralik ja töine õhkkond. Jalakas lisas, et kuigi pastoraat ei olnud just
kõige soojem sinodi pidamise koht, on siiski väga hea, et sinod peeti
kogudusele kuuluvates hoonetes ja mitte näiteks kohalikus rahvamajas. Eriliselt
kiitis praost Kose koguduse perenaisi, kelle hooleks oli lõunasöök.
Sinodi kandvaks mõtteks jäi Jõelähtme
koguduse diakon Margus Kirja mõtteavaldus: «Rõõmustav on see, et pühapäeval
veel kirikusse inimesi jagub ja ka paljud neist püha armulaua sakramenti au
sees peavad.
Muret valmistab ehk see, et mõned inimesed
on liialt koormatud oma igapäevaelu ja tööga ning teinekord tundub teenimine
kirikus muutuvat lihtsalt lisakohustuseks, millest kipub kaduma
ligimesearmastuse rõõm ja sära. Meile kõigile oleks vaja suuremat süvenemist ja
motiveeritust.»
