Sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse: 2. osa

Kirik ja ajaloolis-kriitiline meetod

Kuigi ajaloolis-kriitilise meetodi tekkeajal komistas see kirikute vastuseisule, on tänaseks olukord kardinaalselt muutunud. Ajaloolis-kriitilist meetodit tunnustavad ja selle viljelemist toetavad kõik Euroopa ja Ameerika suuremad kirikud ning seda õpetatakse enamikus ülikoolide usuteaduskondades (sh Tartu Ülikooli usuteaduskonnas) ja kiriklikes õppeasutustes (sh EELK Usuteaduse Instituudis).

Meetodi tundmist peetakse oluliseks mitte ainult tulevaste vaimulike koolituses, vaid ka kiriku töötegijate ettevalmistamisel, sest neil kõigil tuleb tegeleda piiblitekstidega süvitsi. Enamik Euroopa ja Ameerika kirikuid arvestab ajaloolis-kriitilise meetodi abil saavutatud tulemusi ka oma igapäevases kuulutuses.

Vaateviisi, mis heidab ajaloolis-kriitilise piibliuurimise täiesti kõrvale (seda kohtab näiteks katoliiklike traditsionalistide, evangelikaalide ja teatud äärmuspietistlike ringkondade hulgas) ja mis nõuab Piibli uurimist meetodite abil, mida kasutati enne teadusliku piibliuurimise tekkimist, võib tänapäeval vaadelda vaid kui anakronismi, mis ei võta tõsiselt ühiskonnas ja inimmõtlemises toimunud muutusi, seega ei arvesta ka kiriku ülesandega tunnistada kristlikku tõde ajastu vaimse horisondi taustal.

Praeguse vaimse horisondi juurde kuulub eriliselt muutunud arusaam ajaloolisusest. Tänapäeva ajalooteadus kasutab samuti ajaloolis-kriitilist meetodit, sest ajaloosündmuste kriitilise ja adekvaatse kirjeldamise nimel tuleb allikaid käsitleda kriitiliselt. Nagu piibliteadusteski eeldatakse, et meetodi kasutamise tulemus peab olema verifitseeritav ehk kontrollitav.

Kirikliku kuulutuse jaoks kasvab siit probleem, et range ja ilmaliku ajalooteaduse mõttes pole hulk Piiblis kirjeldatud sündmusi ja isikuid tõestatavad, sest piibliraamatuid kirjutati usutunnistustena, mitte ajalookroonikatena (ehkki viimaseid võib Piiblis kohata). Omaaegsed kirjutajad lähtusid ajaloosündmuste kajastamisel rohkem oma usust kui kroonikatest.

Viimase tõdemuseni ongi üldse jõutud tänu ajaloolis-kriitilisele meetodile – tänu sellele meetodile saab kirik tänapäeval pidada dialoogi ilmaliku ajalooteadusega ning mõtlemisega. Sealjuures ei tohi unustada, et meetod võib kahtluse alla seada ühe või teise sündmuse toimumise, ent ei saa kahtluse alla seada usku selle sündmuse suhtes. Usk ei ole verifitseeritav ja sellega meetod ei vaidle; meetodi kasutaja saab vaid analüüsida, milline see usk omal ajal oli.

Tänapäeva kirikuliikmete jaoks tähendab see, et just ajaloolis-kriitilise meetodi abil saab näidata, millise määrani on üks või teine, teatud ajastu ja kontekstiga seotud uskumus ajalik. Meetodi abil on võimalik seada kahtluse alla mõne konkreetse uskumuse kuulumine kristliku usu ajatusse süsteemi, kui on kindlaid märke selle lahutamatuse kohta mõne möödunud ajastu ajaliku kontekstiga.

Niisiis on ajaloolis-kriitiline meetod igasuguse kristliku dogmaatilise mõtlemise ja kirikliku praktika jaoks paratamatu abivahend (rõhutagem: abivahend, mitte alus): lõputu kriitilise küsimise ja tagasiside abil ning kõikide Piibli kirjakohtade (ja mõnel juhul käsikirjade) võrdse, s.t mittehierarhilise käsitlemisega, nagu meetod seda eeldab, saab relativeerida dogmaatiliste süsteemide ja kiriklike praktikate ajalikke komponente.

Kui ajaloolis-kriitilist meetodit kasutatakse vastutustundlikult, nagu seda ka suures enamuses tehakse, mängib see olulist rolli kristliku usu ja praktika enesekontrollis.

Urmas Nõmmik

Jaan Lahe

(Järgneb.)

---

Esmakordselt ilmunud veebiajakirjas Kirik & Teoloogia 28.02.2014.