Sõda ja rahu meis enestes

Alanud on advendiaeg, mil kõneleme Rahukuninga tulekust. Ometi on paavst Franciscus öelnud, et tänavuste jõulude küünlasära ja pidurõõm võib osutuda farsiks, sest kogu maailm on sõjas. Mõne meelest ongi juba alanud kolmas maailmasõda – küll uudsel ja harjumatul moel: psühholoogilise sõjana, propagandasõjana, kultuurisõjana.
Jah, tõsi. Meedia, sealhulgas internet, näib muutuvat üha mustvalgemaks. Esiplaanil on vaenlase kuju otsimine ja vastastikused vihakõned. Oma vigade tunnistamist ja poliitilist empaatiat kohtab haruharva. Ühtlasi tähendab see tegelikkuse moonutamist ja ohtu sõnavabadusele. See paneb ka kristlase keerulisse olukorda: kuidas ikkagi armastada vaenlast? Kuidas olla õiglane ja erapooletu? Keda uskuda või usaldada?
Ilmar Raag on soovitanud olukorras, kus üks pool räägib üht, teine teist, vaadata esmajoones tegudele. Paraku saame tegudestki aimu eeskätt info järgi, mille tõeväärtust on raske kontrollida. Nõnda luuakse sõjatander meis enestes – kahtluste ja usalduse vastasseis. Ivo Juurvee sisekaitseakadeemiast leiab, et konfliktide kohta käivate sõnumite puhul tuleks säilitada külma närvi ja rahu. Samas ei tohiks aga rahu tähendada ignorantsust või osavõtmatust.
On ju nimetatud hoiakud loonud tingimusi, mis on lasknud vohada kolonialismil, ebaõiglusel ja vägivallal, tekitanud sõjakoldeid ja pannud liikuma põgenike horde. Nii kurb kui see ka pole, oleme ühtaegu kaaskannatajad ja kaasvastutajad. Peale kuradi ristiinimesel ju absoluutseid, olemuslikke vaenlasi ei ole. Meid ümbritsevad üksnes sama ekslikud ja patused kaasinimesed kui me ise – ligimesed, kellest peame hoolima ja kelle eest palvetama, isegi kui nad on meie vastu.
Kas ei aita just kuningas Kristus, kes tuleb alandlikkuses (Sk 9:9), tõusta meid kõrgemale inimlikest konfliktidest, mõista nende sügavamaid juuri, leida lahendust, lepitust ja rahu. Jõulud ei ole osa propagandasõjast. Nende sõnum ei pärine strateegilise kommunikatsiooni keskustest ega poliittehnoloogia tagatubadest, vaid inimloomuse hällist – Jumalalt endalt, kes on inimlapseks saanud ning kelle teod äratavad usku ja usaldust läbi aastatuhandete.
Toetumine temale annab aluse tunda ja teha rahu ka konfliktide keskel, võita kurja ära heaga. Mitte ainult ühiskonnas, vaid ka perekonnas ja oma südames. Asjata ei kinnita apostel Paulus, et «Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses». Rahukuninga võim algab meist enestest. Mis võiks seda asendada? Kas hingerahu on üldse võimalik, kui puudub rahu Jumalaga? Kas ei osutu see pigem surmarahuks?
Hiljutiste uurimuste kohaselt on meie hulgas üha rohkem neid, kes ei suuda alustada päeva ilma antidepressandi või rahustita. Vähemalt 88 000 inimest kannatab ärevuse, meeleolu languse ja depressiooni käes. Siia tuleks lisada veel need, kes samasugustel põhjustel on sunnitud «meelt lahutama» ja «tuju tõstma» vahenditega, mida pakub mõnuainete turg või lõbustustööstus. Võitluses oma hirmude ja kiusatustega jäädakse sageli kaotajaks.
Muidugi tuleb vahel tarvitada ka ravimeid. Siiski ei asenda need sisemist rahu, mis tuleneb õigest eluhoiakust, läbiproovitud väärtuste järgimisest, Jumala armu ja pääste arvestamisest. Ajal, mil «kristliku ühiskonnakorralduse teadlik ümberdefineerimine uute ja läbiproovimata ideede alusel on kogu rahva peal läbi viidav laborikatse», nagu kujukalt väljendas peapiiskop Urmas Viilma, on põhjust aina rohkem kuulata ja kuulutada tervendavat rahuevangeeliumi.
Kas ei osutu selles valguses farsiks hoopis sõjateater, mida maailmas mängitakse – kahjuks sageli ka progressi, arengu ja humanismi õilsate loosungite all? Kas ei osutu selleks paljud konfliktid ühiskonnas ja perekonnas? Kas ei osutu selleks lõputu võitlus iseenesega? Romaani «Sõda ja rahu» autori meelest oli sõda kõige nurjatum kuritegu. Laskem siis Rahukuningal meie südames võidutseda.

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop