Sõda tõmbab ligi sõda

Kuulsin raadiouudist, et Kesk-Euroopas laieneb virtuaalne võrgustik, mille kaudu kutsutakse noori mehi sõtta. Ikka Iraaki ja Süüriasse, aga mitte meile tuntud ametlike missioonide koosseisu, vaid hoopis vastaspoolele. Uurisin selle kohta oma Belgia sõpradelt ja nad kinnitasid, et kes soovib, see võimaluse tõesti leiab, ja et minejaid on aina enam.
Nii võib juhtuda, et ka eesti noored mehed satuvad missioonidel olles nendega vastamisi ja kui veel tihedamaid seoseid meenutada sõjaolukorrast, siis meenub Teine maailmasõda, kus tõesti vend venna vastas rindel oli ja mitte ainult Eestis.
Kuidas see on võimalik? Väga lihtsalt. Esiteks suhtlevad noored omavahel ilma ametliku diplomaatiata, Euroopa on täis Lähis-Ida põgenikke, kellel tekivad eurooplastest sõbrad, ja vastastikune mõjutus on ilmne. Euroopa poistel tekib põgenikke kuulates tunne, et ehk peaks ka ise appi minema õiglust jalule seadma. Noored tahavad maailma muuta.
Teiseks, USA ebapopulaar­sus sealses piirkonnas kasvab, Iraagi sündmused kallutasid asjad nii, et rahumissioonile kohalikke «rahustama» keegi enam vaimustusega ei lähe. Kolmandaks on noorte meeste hulgas olnud neid, keda võlub sõdurielu, sõjaolukord, kangelasteod. Jumal on nad sellisteks loonud, sõduri arhetüüp elab paljudes inimolendeis.
Mis siin poistest rääkida – noorte naistegi hulgas leidub neid, kes kipuvad sõtta. Sõdurina, markitandina … Afganistani kohta ilmunud suurepäraseist raamatuist nagu «Kabuli raamatukaupmees» või «Ja mägedelt kajas vastu» loeme, kuidas seal askeldavad seiklusaltid noored naised.
Sõda on kohutav ja kole paljudes ilmingutes, kuid sõja kui stiihiaga seostub ka heroilisust, seiklust, täiesti uut. Anarhia ja kaos tõmbab ligi nagu harmoonia ja kordki. Aastast 1831 on tegutsenud kuulus Prantsuse võõrleegion, kuhu võetakse vastu julgeid, kes tahavad saada professionaalideks, seal on teeninud ka eestlasi.
Sõjavägedega on alati kaasa läinud enda proovile panna tahtjaid, näiteks Egiptus taasavastati Euroopale tänu Napoleoni sõjaväele ja sellega kaasa rännanud inimeste tegevusele. Üksainus ambitsioonikas, sõda jumaldav Oxfordi haridusega briti leitnant Thomas Edward Lawrence lõi ainuisikuliselt Araabia poolsaarel ja sellega külgnevatel aladel paari aastaga beduiinidest tegusa maakaitseväe, mis andis ronge õhkides ja äkkrünnakutega üllatades võimsaid hoope nii Otomanide impeeriumile kui ka Briti koloniaalsüsteemile.
Põhimõtteliselt Araabia Lawrence’i tegevuse tõttu jooksevad näiteks Jordaania, Iisrae­li, Liibanoni, Saudi Araabia ja Süüria riigipiirid tänapäeva maakaardil just selliselt.
Ja lõpuks tuleb sõda ülistamata öelda, et nagu perekonnaeluski on mõnikord vaja head tüli, mis õhu puhtaks lööb, nii vajavad riigidki poliitikas häid sõdu – efektseid, kiireid, võidukaid. Lihtsalt pikalevenivais ja ressurssi raiskavais sõdades kahjuks võitjaid ei ole, jäävad ainult kannatajad.

 

 

 

 

Juune Holvandus,
Eesti Kiriku toimetaja