Sõdur ei ole asi

Veteranipäeva tähistamise traditsioon sai Eestis alguse 2013. aastal. See on sõjalistel välismissioonidel osalenud Eesti sõdurite ja teenistuses vigastada saanute päev. Kuid veteranipäeval peame meeles ja mälestame ka neid, kes on andnud Eesti eest kõige kallima – oma elu. Aprillikuu jooksul toimuvad mitmesugused üritused, nende hulgas jüripäeval, 23. aprillil kell 12 sõjameeste mälestuskirikus Toris oikumeeniline mälestusteenistus. Kuid võib olla, et mõnigi lugeja küsib, miks me seda teeme. 

Oleme näinud videopilte sellest, kuidas ukrainlased oma lahingutes langenud kangelasi austavad. Linna või küla tänaval moodustavad inimesed põlvitades spaleeri, kui langenu sark nende eest läbi kantakse. Samal ajal oleme tunnistajateks sellele, kuidas Venemaa kohtleb oma langenud sõdureid. Pärast seda, kui nad on oma elu Venemaa juhtkonna ideaalide eest ohverdanud, ei hooli nendest enam keegi. Suhtumine lahingus langenud või viga saanud sõdurisse näitab ära, kui palju peame üldse lugu inimesest. Sõja korral lähevad lahingusse inimesed meie kõrvalt – meie töökaaslased, meie sõbrad ja sugulased. Sõdurite nimed pataljoni personaliosakonnas ei ole lihtsalt üks nimekiri relva-, laskemoona- ja varustusnimekirjade kõrval. Iga sõdur on isiksus, kellel on oma unikaalne sisemaailm, eriomane sotsiaalne seotus oma lähedastega ja Jumala, meie Looja poolt antud ainulaadne elu. 

Kristlikust inimesekäsitusest lähtudes on iga inimene väärtuslik ning eriomase väärtuse annab talle Jumal, kes tingimusteta armastab igat inimest. Just kristlikust inimkäsitusest on kasvanud välja rahvusvahelised Punase Risti ja Genfi konventsiooni põhimõtted, mis inimest väärtustavad ja inimkannatust sõjaväljal vähendada püüavad. 

Eesti rahvaarv ei ole suur, nii ei ole ka meie sõdurite arv piiramatu. Iga sõdur on oluline. Vahel võib senini noorte hulgas kohata suhtumist, et ajateenistus kaitseväes on raisatud aeg. Noore inimese perspektiivist, kes tahaks kohe ülikoolis õppida, firmat asutada ja maailma vallutada, võivad ajateenistuses veedetud kuud tunduda terve igavikuna. Kuid Eesti julgeoleku ja sõjalise kaitse seisukohalt ei ole meil alternatiivi. Eesti kaitsevõime rajaneb reservväel ja kui me esmalt ise oma riiki ei kaitse, siis ei kaitse seda ka keegi teine. Iga noore mehe ja vabatahtlikult teenistusse tulnud noore neiu ajateenistusest saab alguse Eesti riigikaitse. Esmajoones ei kaitse meid mitte relvastusele kulutatud miljonid, vaid ikka meie ise. 

Olen kuulnud viimasel ajal ka arutelusid selle üle, kas kristlasel on sobilik haarata relv ja lahingusse minna. Võiks ju küsida, kas kristlasel sobib oma kodu ja kodumaad kaitsta või peaks kristlase kodu kaitsma keegi teine. Iga kristlane peab selle enda jaoks selgeks mõtlema, aga seejuures meeles pidama, et ise rünnaku alla jäädes oma lähedasi ja oma kodumaad kaitstes toimime ehk kõige kristlikumalt, seistes vastu ülekohtule ja ebaõiglusele. Vaimulikel on võimalus riigikaitsesse panustada ka kaplaniteenistuses. Kaitseväes on jätkuvalt sõjaaja üksuste koosseisus reservkaplanite ametikohad ning uued vaimulikud, kes tahaksid riigikaitsesse panustada, vägagi oodatud. 

Jumal on meid ja meie maad hoidnud ja õnnistanud.Teeme siis jätkuvalt oma osa ning loodame viimselt Jumalale, sest nagu jumalasõna ütleb: „See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle ja teeb laitmatuks mu tee. Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele. Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama. Sa annad mulle oma päästekilbi, su parem käsi toetab mind, su abi teeb mind suureks.“ (Ps 18:33–36)

Jumala hoidmist Eestile! Rahu Ukrainale!

Ago Lilleorg,

piiskop, kaitseväe peakaplan