Sõnum Pilistverest: elu maal on võimalik

Eestimaa südames 57 hektaril laiuvat Pilistvere kirikumõisat, mille keskmes troonib ruumikas, katusest pööninguni ca 900 ruutmeetrise põrandapinnaga pastoraat, aitab tutvustada siin seitsmendat aastat vaimuliku ametit pidav, kohaliku (maa)elu edendamisse suure panuse andnud nelja lapse isa Hermann Kalmus.
Kunagisest 17 hoonest on kirikumõisas praegu alal või taastatud 7.
Pilistverre, Maalehe poolt Eesti nooruslikumaks külaks pärjatud Viljandimaa kihelkonnakeskusesse jõudes saab ruttu selgeks, et pean kavandatava loo fookust muutma. Poleks õigustatud keskenduda pastoraadile, jättes kõrvale kirikumõisa ansamblisse kuuluvad teised hooned, mis moodustavad ometi lahutamatu ning harmoonilise terviku. Samuti oleks ülekohtune rääkida ajaloost, eirates tänast arengut. 
Maastikuarhitektuuriliselt on kiriku ja pastoraadi ümbrus kujundatud aastatega kenaks õue- ja pargialaks.
Pärastlõuna Pilistveres päädib muljega: tegemist on iidselt ajaloolise, ent igati kaasajale kohandatud paigaga, kus elu ei seisa paigal möödaniku paleuses, vaid kulgeb oma vääramatus järjepidevuses edasi.
Inglikohvik kutsub pausile
Kes julgeb väita, et kohvik koos oma kultuuriga passib vaid linnaruumi? Kindlasti mitte, annan enda poolt püstitatud küsimusele värske kogemuse põhjal vastuse.
Tehes aega parajaks kohaliku vaimulikuga kohtumiseks, võtan istet põlispuude alla ehitatud avaral terrassil ja tellin kohvi suurele teele hästi silma paistvas Inglikohvikus, mis on rajatud Pilistvere koguduse ideest ja teostusest.
Kodanikuühiskonna sihtkapitali rahaga sotsiaalse ettevõtlikkuse programmist osteti vajalik inventar ning viidi noortele läbi koolitusi teeninduskultuurist ja müügitöö alustest. Suveprojekt teenib kasumit, mis ei lähe omaniku taskusse, vaid antakse kogukonnale tagasi.
Minu sääre vastu hõõrub ennast sõbralik nurruv hiirekuningas, kes ei ole pastoraadi leibkonnast, käib siin vaid seltsielu nautimas. Kohalik kiisumiisu esitleb ennast hiljem, tema on justkui stiilikoolist tulnud: kasukas must ja lõua all just õiges kohas valge laik.  
Kohvik on suhtlemise ja iseendaga olemise paik. Nagu metropolis, nii ka eemal linnamürast. Saan jutule kohvikuleti taga askeldavate piigadega, kes kirjeldavad ettevõtte toimemehhanismi. Noored on endi keskelt valinud vastutavaks isikuks Ester Pedoski, aga teenindajatena saavad kaasa lüüa kõik soovijad.
Lisaks suupoolisele saab siit mõõduka hinna eest ka meeleolukaid mälestusesemeid alates lõhnaküünaldest, lõpetades lõbusate loosungitega nokkmütsideni. Lisaks stammkundedele juhtub Inglikohvikusse ka juhuslikke möödasõitjaid, kellele nagu minulegi lahke asutus kutsuvalt silma hakkab.
Leian endale uue sõbra, Saamueli, Sämmiks hüütu. Üheksanda klassi noormees on varmalt nõus tutvustama kohalikku noorteelu ning kiriku osa selles. «Noh kiriku juures toimub pidevalt midagi,» võtab 800 meetri kaugusel surnuaia kõrval elav Sämm oma jutu kokku.
Ta selgitab, et pastoraadi teisele korrusele rajatud laste- ja noortetuba on väga populaar­ne, samuti regulaarselt toimuvad noorteõhtud ja erinevad ettevõtmised, mida veavad noortejuhid Syret Kärt ja  Rasmus Alles.
«Tegemist on kunagise leerimaja müüridele ehitatud kohvikuga,» selgitab vahepeal kohale jõudnud diakon Hermann Kalmus terekätt ulatades ning peremehelikku ringkäiku alustades. «Eks see ole muidugi sügavalt sümboolne. Et hoone, mis kunagi oli noorte käsutuses ning võõrvõimu poolt maha tõmmati, taas ringiga noorte pärusmaaks on saanud,» mõtiskleb ta kunagise leerimaja trepil seistes.
Pilistvere tõmbab (maa)parandaja hingega vaimulikke    
Hermann Kalmus on mees, kes soovib oma käterammu ja meelemõistusega maailma parandada. «Jumala abiga,» rõhutab ta vagalt, tunnistades ometi, et vahel on liikumapanevaks jõuks ka «oma kange ego» ehk eestlaslik jonn.
Kui ta seitse aastat tagasi – koolitee pooleli ning pereloomine käsil – noore vaimulikuna Pilistverre kolis, ei sirendanud silme ees sugugi kindel kuvand kogudusetööst. «See on suur looming,» on ta täna aastatepikkusele kogemustepagasile toetudes kindel. Kindlasti kallutas sihti seadma eelkäija, emeriitõpetaja Vello Salum, kes pastoraadi ülesehitamist isiklikult juhtis.
«See, mida silm haarab, on kõik sündinud tänu minu eelkäija tegevusloogikale,» viitab Kalmus pastor Salumi rollile Pilistveres. Kirikumõis on kujundatud kenaks mitme paisjärvega pargiks, lahkeks kasutamiseks kohalikule kogukonnale.
Astudes eelkäijaga sama jalga, muretseb ka Kalmus rahva mentaliteedi pärast. «Eestlased ei anna endale aru, kui suurt vaimsete väärtuste hävitustööd nõukogude aeg meile tegelikult tegi. Räägitakse füüsilisest vaevast ja inimeste surmast, mis on muidugi oluline, aga kristlane ju teab, et küsimus ei ole sinu ajalikus elus. Küsimus on hinges, kas see pääseb. Kõneldes Siberi sunnitööst jätame pahatihti rääkimata, mis tehti meie vaimuga, meie mõttelaadiga,» peab Hermann Kalmus spontaanse kõne.
Kogukonna keskel tegutsejana on tal näiteid «varrukast». Saab vaid loota, et vabas ühiskonnas sirguvad põlved minetavad esivanemate orjamentaliteedi, ajades selja sirgeks.   
Pastoraat – üks klaasseintega maja
«Avaliku elu valik on teadlikult tehtud ja selle üle ei saa nuriseda,» tõrjub Kalmus mõtte vaimuliku staatusega kaasas käivast privaatsusvajadusest. Vaimulik oma perega on ju ikka olnud kogukonna silma all; nii nagu tema sõnadest, loetakse varjatud moraali ja elujuhist ka tema tegudest.
Samas ei eita ta probleemi. «Meie pere jagab tualetti laagrilistega,» toob ta praktilise näite pingeid tekitavast olmest. Pastoraadi ruumiline loogika ei luba korraldada päris valutult mitme leibkonna eluolu. Lisaks diakoni perele, koguduse laste ja noorte ruumidele, kantseleitubadele ning hooajati majas peatuvatele laagrilistele on siin ka emerituuri siirdunud õpetaja Vello Salumi korter. Keldrist pööninguni on põrandapinda 900 ruutmeetrit.
Suvehooaeg lükkab käima laagrikarusselli, mis tänavu tõi Pilistvere kirikumõisasse kümmekond seltskonda. Järgmine laagrisuvi on broneeritud 80% ulatuses.  
Pilistvere on koht, kus mõte vabast Eestist ja eestlasest kinnitas kanna juba siis, kui see võõr­võimule pinnuks silmas oli.
Eestimaa südames aetakse eesti asja
Õpetaja Salumi eestvedamisel avati talgukorras 1988. aastal memoriaalina murekivikangur Siberisse jäänud rahvuskaaslaste mälestuseks ning pastoraati püsiekspositsioon nõukogude võimu repressioonidest eesti rahva kallal.
Oleme liikunud piki «hingehoidlikku rada» pastoraadist kiriku juurde, mille vastas asub nn vana pastoraat, 1988. aastal asutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei sünnikoht. Täna koguduse omandis olev hoone ei kuulu ajalooliselt kirikumõisa ansamblisse, tegemist on Madise talu häärberiga. Kalmuse sõnul lubab PRIA külameetme kaudu saadud 66 000 eurot kehvas seisus oleva hoone korda teha, et rahvusliku liikumise mälestus oleks hoitud. Veel on plaanis hoonesse kolida vaimuliku tööruumid ning seada korda külalistetoad. 
«Mis oleks saanud, kui Villem Reimani sugused pastorid poleks kaasa löönud karskusliikumises ega tegutsenud haridusedendajate, maaharijate ning visionääridena,» esitab Hermann Kalmus retoorilise küsimuse. «Mina ei ole kiriku parandaja. Saan midagi ära teha kohapeal,» räägib Kalmus. Enda sõnul ei usu ta väljapeetud liturgiale lootvat kirikut ja leiab, et lisaks jumalateenistusele peavad usu teod olema nähtavad ka väljaspool kiriku ruumi. «Kirik peab minu ettekujutuses lisaks sõnale ja sakramendile tegelema ka rahva põhimuredega tänapäevases ühiskonnas,» on ta resoluutne.
Kirikuaiast väljudes peatub silm korrapärastel marjapõõsarividel. 1996. aastal kinkis üks likvideeruv aiand kogudusele 900 istikut, millest nüüdseks on korralik marjaaed kujunenud. Talgukorras nopitakse marjad ning hiljem keedetakse moos, mida siis läbi aasta on hea pastoraadi keldrist pudrusilmaks ja koogi peale võtta. 
Ühtsuses peitub jõud
Pilistveres tehakse palju asju ühiste jõupingutustega. Talgukultuuri juurutav vaimulik kutsub rahva kokku ning lööb ise käed külge. «Ega ma hästi salli, et logeletakse niisama, ikka katsun inimesed tööle meelitada,» võtab Kalmus omaks, lisades naerdes, et on mõnel pool sellega kupja kuulsuse teeninud. Eks see on samuti üks rahva harimise ning kogukonnaks liitmise moodus. Et ei jäädaks konutama toanurka või lõputult rassima oma aiamaale.
Kindlast põhimõttest lähtudes katsub Kalmus tööjõuna kasutada kohalikke meistreid. Nii on ehitatud pastoraadi kõrvale avar suveköök, kus saab suviti laagritele valmistada rooga, katuse alla mahub lahedalt istuma vähemalt 300 inimest.
Samamoodi rajati väikelastele mõeldud mänguväljak ning on pooleli välitualett avara duširuumiga.
Jõudes suure paisjärveni, saame näha, kui kaugele on Toomas ja Sander saarele viiva kaarsilla ehitamisega jõudnud. Kalmuse asjakohasest kriitikast ning soovitustest saan aimu, et temaatika pole hingekarjasele tundmatu. «Noh eks ole olemas ju tarku raamatuid ja tegelikult olen ma puusepa poeg,» saan oma usutlusele vastuse.
Nagu suure talu peremehel muiste ajab ka Pilistvere kirikumõisas üks töö ja teema teist taga. «Puhata saab üksnes siit lahkudes,» avaldab Kalmus.
Vahepeal on keegi külanaine pastoraadi köögitrepile kaks suurt võrku kurkidega tõstnud. «98 kilo ja 48 eurot,» informeeritakse vaimulikku, kes läheb tarre raha järele. «Eks ma ole siia toonud tomateid ja muudki, mida enda pere juurest üle jääb,» selgitab naine. «Ikka katsume sisse teha, et talvel võtta oleks. Kurke, porgandeid, peete, kõrvitsat,» loetleb Kalmus produkte, mis pastoraadi avarasse võlvitud lagedega keldrisse talgutöö tulemusel varjule viiakse. Ikka selleks, et läbi aasta oma perele ning arvukatele külalistele lauale anda. 
Suurele majapidamisele omaselt reastatakse plaanitavad tööd tähtsuse järjekorras. «Eks pea pidevalt kibedaid valikuid tegema,» nendib Kalmus, selgitades, et hing ihkab remontida kiriku käärkambrit ja aknaid, ust ja torni trepistikku ning muretseda kirikusse uued lühtrid. Aga pakilisem on pastoraadi läbitilkuv katus ja see kaalutlus määrab asjade käigu.
Kaasajale omaselt toimetatakse Pilistvereski projektipõhiselt. Hermann Kalmus tunnistab, et kuigi ei pea «paberimäärimisest» palju ning katsub aega hoida inimestega suhtlemiseks, on veetnud küll ja küll tunde uneajast arvuti taga, et ideed nõutavasse formaati viia.
«Pooled projektidest ei saa rahastust, see on reegel ja sellega peab leppima,» kinnitab ta, lisades juurde, et asendamatut abi on kogudusele andnud ning ennast seeläbi teostanud abikaasa Pille-Riin, kellel on eriline and projekte koostada ning võiduka rahaeralduseni viia.  Usume veel, elame veel.
Liina Raudvassar

Pilistvere pastoraat
Kesksel kohal kirikumõisa 7 hoone seas.
Keldrist pööninguni ligikaudu 900 ruutmeetrit.
Taastati varemetest 1990ndate algul.
Siin asub praeguse ja endise vaimuliku korter, koguduse kantselei ja arhiiv, laste ja noorte ruumid, laagrikeskus, köök ja abiruumid, avar kelder, talvekirik. 

SAMAL TEEMAL:
Valga pastoraadis on rahvarohke (26/27, 17.06.2009); Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (38/39, 14.10.2009); Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel (50, 16.12.2009); Põlva pastoraat seisab viis sajandit sama koha peal (4, 27.01.2010); Pastoraadist kulgeb tee läbi pargi kirikusse (26, 8.06.2010).