Sport, poliitika ja religioon

Antiikaja olümpiamängud olid pühendatud Olümpose jumalatele, mille tõttu kristlik õhtumaa oli pikki sajandeid olümpiamängude peale tõsiselt pahane. Kunagisest vastuseisust hoolimata osalesid esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel peamiselt kristliku õhtumaa riigid.
Olümpialt olümpiale on osalevate (ja sealhulgas erinevaid religioone-tsivilisatsioone esindavate) maade arv järjest kasvanud. Tänaseks on olümpiamängud omaks võtnud kõik suuremad maailma tsivilisatsioonid, mängudel osalevate riikide arv on tõusnud üle kahesaja, mistõttu uusi üllatusi riikide ja osalejate näol enam eriti oodata ei ole.
Ent siiski. Kui veel mõni aasta tagasi köitis maailma tähelepanu Iraani naiskümnevõistleja, siis Ateena olümpiamängude üheks üllatuseks oli kindlasti Iraagi jalgpallivõistkonna edukas avamäng. Mitte et iraaklased varem olümpiamängudel poleks osalenud (nende osalemine olümpiamängudel oli peatatud alates Lahesõjast), vaid et nad just praegusel hetkel suutsid niivõrd hästi mängida. Iraaklased võitsid 4:2 Portugali, kes oli just sel suvel mänginud Euroopa meistrivõistluste finaalis ning loogiliselt oleks pidanud olema tugevam.
Korralik esitus jalgpallis on midagi, mida me pole harjunud Iraagi kohta meediast kuulma. Päevast päeva kuuleme vaid korralagedusest, pommidest, terrorist ja laipadest. Jalgpall aga nõuab meeskonda, taktikat ja distsipliini. Kui nad suudavad palliplatsil organiseeritult hakkama saada, võibolla saavad nad siis ka oma riigiga hakkama? Vähemalt iraaklaste endi eneseusku ja rahvuslikku eneseväärikust tugevdas see võit kindlasti.
Nii on sport ka poliitika. Möödunud pühapäeval võitsid puertoriikolased korvpallis paarikümne punktiga USA legendaarset, vaid NBA kuulsustest koosnevat «unistuste meeskonda» (Dream Team), mis polnud kolme viimase olümpiamängu ajal kaotanud ühtegi mängu. Puertoriikolased kommenteerisid, et nende eneseväärikuse taastamisele oli just võit ameeriklaste üle eriti tähtis. Nagu Kalevi korvpallimeeskonna võit viimastel NSV Liidu meistrivõistlustel või lätlaste jäähokikoondise mõne aasta tagune võit Venemaa üle.
Ent sport pole vaid poliitika. «Oo sport, sa oled rahu,» on kunagi öelnud kaasaegsete olümpiamängude isa Pierre de Coubertin. Vähemalt kohati oli Coubertinil ka õigus. Saksamaal on üle 3 miljoni moslemi, kellest aastal 2000 omas Saksa kodakondsust vaid 310 000. Kui sellest arvust maha arvata saksa päritolu moslemid (keda on vähemalt kümme tuhat, kuid ilmselt mitte rohkem kui sada tuhat), siis selgub, et heal juhul vaid kümnendik Saksamaa moslemitest on omandanud Saksa kodakondsuse. Nende näitajate kohaselt on muulaste integratsioon toimunud Saksamaal palju-palju vaevalisemalt kui meil.
Spordi üks mõte on tuua rahu rahvuste ja uskude vahele. Näiteks mängivad nii Iraanist, Türgist kui mujalt islamiriikidest pärit moslemid Saksamaa jalgpalliliigas (mis on sakslaste spordiala number 1) ning edukas mäng teeb neist sakslaste silmis kangelased ka siis, kui neil kodakondsust taskus pole.