Statistika (kõver)peegel

Eelmise aasta statistilised näitajad EELK kohta on peagi koos ja võime tegelda analüüsiga. Statistika on ohtlik mäng numbritega, sest võimaldab teha vastakaid järeldusi. Kõik tundub sõltuvat sellest, kuidas esitatud tulemusi tõlgendatakse.
Oleme viimastel aastatel üha enam kahetsusega tõdenud, et kiriku liikmete arv näitab kahanevat trendi ja ühiskond on sekulariseerunud. Oleme hakanud ka ise uskuma kiriku kritiseerijate ja vastaste loodud müüti, et kiriku roll ühiskonnas on marginaalne. Seda kinnitavat just statistika! Teame, et statistika ei ole asi iseeneses, vaid muutub kõnekaks alles siis, kui saame esitatud andmeid millegagi võrrelda. Mille või kellega võrrelda tänast luteri kirikut Eestis? On neid, kes ütlevad, et õiglane on võrrelda ainult iseenda varasemate näitajatega.
Tõepoolest, mida on meil hõisata? 1985. aastal oli EELKs 50 000 annetajaliiget. 1990. aastaks oli sama näitaja liikunud 64 000 liikmeni, et seejärel kukkuda 2000. aastaks 47 000ni. Praegu oleme kaotanud veel umbes 10 000 annetajaliiget. Paistab masendav? Loomulikult on kurb näha statistiliste näitajate vähenemist, kuid peame nägema neid arve kontekstis muude sarnaste ja võrreldavate näitajatega ühiskonnas.
2000. a rahvaloenduse andmetel pidas ennast luterlaseks 152 237 ja õigeusklikuks 143 554 inimest. 2007. a riigikogu valimistel sai kõige suurema toetuse osaliseks Reformierakond (26%) 153 068 häälega ning teiseks platseerus Keskerakond 143 533 häälega (24%). Reformierakond sai mandaadi valitsuse moodustamiseks. Kas oleme kuulnud kedagi ütlemas, et Reformierakonnale antud toetus oli marginaalne? Miks samade näitajate juures peetakse marginaalseks luterlaste arvu?
EELK on 37 000 annetajaliikmega (2009) võrreldav näiteks TALOga, mis 2004. aasta andmetel koondas katusorganisatsioonina erinevaid ametiühinguid liikmete koguarvuga 35 000. Teame, et TALO ei ole riigi ega laiema ühiskonna silmis sugugi vähetähtis või marginaalne institutsioon.
Kui võrdleme erinevaid poliitilisi erakondi, siis selgub, et kahel valitsuserakonnal on liikmeid kokku vaevalt 20 000. Kui lisada suurima opositsioonierakonna liikmed, ei saa kokku ikkagi kiriku annetajaliikmete iga-aastase koguarvuga võrreldavat numbrit. Erinevalt kirikust hüüavad aga erakonnad pidevalt oma liikmete kasvust. Erakondade esindajad on ise tunnistanud, et liikmemaksu maksab regulaarselt vaid kuni kolmandik liikmetest. Erakonna liikmeks ei loeta neid, kes on pärast liikmeks saamist erakonnast välja astunud või heidetud. Selle loogika järgi kinnitab 2000. aasta rahvaloendus EELK tegelikku suurust, kui lisame ka viimase kümne aasta ristitud. Meid on kokku umbes 160 000.
Kurdame sageli, et kiriku laste- ja noortetöö on kokku kuivamas. 2009. aastal osales kiriklikus lastetöös 2480 last ja leeriõpetust anti 4858 inimesele. Internetist leitud andmetele toetudes on Eestis skaute 1300 (2007), kodutütreid 3461 (2006) ja noorkotkaid 3665 (2006).
Eestlasi on nimetatud jõuluusklikeks. Faktum & Ariko uuringufirma poolt 2007. aastal Eesti Päevalehe tellimusel läbi viidud uuring näitas, et jõulude ja aastavahetuse paiku käis vähemalt ühe korra kirikus 52% eestikeelsest ja 47% venekeelsest elanikkonnast. See on umbes 640 000 inimest. Meedia hindab aktiivset jõulukirikus käimist tihti rituaaliks, millest ei maksa teha liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Kuu aja pärast oodatakse meid täitma järjekordset rituaali, valima riigikogu. 2007. aastal käis valimas 555 285 inimest. Öeldakse, et valija pidavat otsustama jalgadega – kui ollakse poliitikas pettunud, valima ei minda, kui tajutakse oma kaasarääkimisõigust, antakse ka hääl. Kas jõulukirikusse minek pole mitte samasugune jalgadega hääletamine ja oma tegeliku suhtumise väljendamine usku ja kirikusse?
Statistika kinnitab, et kiriku kuulutus ja töö on inimeste jaoks oluline. Peaksime ka ise sellesse rohkem uskuma. Lihtne on taanduda kirikumüüride vahele, kuid see on vastupidine sellele, mida Jeesus ootas oma jüngritelt, kui Ta nad tööle läkitas, öeldes: «Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka. Öelge neile: «Jumala riik on teie lähedal!»» (Lk 10:3,9)

Urmas Viilma,
kantsler