Südame kõne Jumalaga
/ Autor: Andres Tšumakov / Rubriik: Päevateema ja palve, Pühapäevaks / Number: 21. mai 2025 Nr 20 /
Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! Psalmid 66:20
Mis oleks inimese elu ilma palveta? Milline oleks meie elu, kui me ei saaks palves usaldada kõigeväelise Looja kätesse ja hoolde oma lapsi, lähedasi, armsaid inimesi, koguduse liikmeid, oma maad ja rahvast; kui me ei saaks Jumalat appi hüüda ja temalt abi paluda? Ilmselt võib inimene oma elu ka ilma palveta kuidagi ära elada küll, aga kas poleks see tegelikult üks väga vaene ja armetu elu?
Usu juurde kuulub palve ning ilma palveta on raske, kui mitte võimatu uskuda. Kristus palvetab ja õpetab oma jüngreid palvetama. Ta ütleb, et me pöörduksime Jumala kui oma taevase Isa poole (Matteuse evangeelium 6:9), ja ütleb: „… mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen“ (Johannese evangeelium 14:13).
Apostel Paulus kutsub üles: „… palvetage lakkamatult“ (Pauluse 1. kiri tessalooniklastele 5:17). Seega on palve uskuvale inimesele sama loomulik otsekui hingamine ning mitte vahetevahel mõnes (raskes) olukorras meenuv elu toetav tegevus.
Ühelt juudi rabilt pärineb mõte: „Palve pole mingi soodus abivahend ega aeg-ajalt kasutatav viimane väljapääs. Pigem on see inimese hinge kindel elupaik. Kõigil on oma kodu – lindudel on pesa, rebastel urud ja mesilastel mesilastaru. Hing, kellel pole palvet, on kodutu hing. Sest hinge kohta võib öelda, et hing on kodus seal, kus on palve.“
Andres Tšumakov
Palvetame Sinu poole, Issand, kes Sa kõiki palveid kuuled ja vastad neile omal viisil ja omal ajal. Võta vastu meie tänu selle imelise ande – palve – eest!
