Surm on neelatud võidusse

/ Autor: / Rubriik: Pühad / Number:  /

Ülestõusmine. Maara Vint

Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. (Pauluse esimene kiri korintlastele 15:14,20)

Inimese üks põhivajadusi on mõtestada meiega toimuvat. Häda kipub olema selles, et me ei pruugi taibata, mis on päriselt oluline – osadele lõppkokkuvõttes teisejärgulistele ja tühistele seikadele omistame suuremat tähtsust, kui nad vääriksid, ning libiseme üle või jätame tähelepanuta selle, mis ei ole mitte ainult oluline, vaid annab tähenduse ka kõigele muule.

Me ütleme ühe või teise sündmuse kohta, et pärast seda pole maailm enam endine – olgu siis koroonapandeemia või Venemaa täiemahulise sõja kohta Ukrainas. Ütleme liiga kergekäeliselt, sest just need sündmused tõendavad, et maailm on ikka endine. Sõdu, katastroofe ja pandeemiaid on olnud ja saab ikka olema. Nihil sub sole novum est (ladina k „ei ole midagi uut päikese all“, Kg 1:9).

Keegi enne ega pärast Kristust ei ole surnuist üles tõusnud – me ei räägi siin kliinilisest surmast tagasipöördumisest ja maisele elule mõne aasta võrra ajapikenduse võitmisest.  Me räägime temast, kes on elav igavesest ajast igavesti ja kelle käes on surma ja surmavalla võtmed (Ilm 1:18).

Kristuse surnuist ülestõusmine ei olnud surma ninapidivedamine, vaid võit surma, kaduvuse ja lõplikkuse üle. Kristuse ülestõusmisega ei alanud mitte viimane peatükk tema eluloos, vaid viimane peatükk universumi ajaloos. Uus maailmakord. Uus loodu. Tõsi, praegu on see hoomatav ja haaratav vaid hetketi ja usus. Peatselt on aga Jumal kõik kõiges (1Kr 15:28).

Kristuse ülestõusmine ei ole kristlaste jaoks üks usuartikkel teiste hulgas, vaid nurgakivi või proovikivi kõige muu jaoks. Meie kuulutusel ja tunnistusel, meie palvetel ja liturgial, meie teenimisel ja armastusel, meie pühendumisel ja osadusel on tähendus üksnes seetõttu, et Kristus ei ole usukangelane või eeskuju minevikust ega ka keegi, kes tulevikust meie poole sirutub, vaid ülestõusnud Issand, kes oma väe ja Vaimuga on kohal siin ja praegu. On iga päev meie juures kuni ajastu lõpuni (Mt 28:20).

Mart Siimeri koorilaulu sõnadega:

Kuidas ma lootma sinuta peaksin?

Kuidas ma käia sinuta teaksin?

Kuidas ma saaksin päeval ja öösel

elada üksinda vaid?

Kuidas ma võiksin kuhugi jõuda,

kuidas võiks tahta midagi nõuda,

kui sa ei viibiks me seas,

kui sa ei juhiks, kui sa ei toetaks,

kui sa ei tõstaks me pead,

kui sa ei külvaks meis head?

Suur osa neist sündmustest, mida me peame pöördelisteks ja maailmamuutvateks, on üsna abitud katsed sellest maailmakorrast kinni hoida, mida Kristus oma surma ja ülestõusmise läbi on tulnud tühistama. Need on katsed kuradi, patu ja surmaga mingile kompromissile või kokkuleppele jõuda või siis nende vastu viimse veretilgani võidelda.

Meie, kristlaste jaoks ei ole kumbki tee edasiviiv. Me ei saa surma ega tema teenreid kodustada ega trikitada, ammugi on lootusetu nende vastu võitlemine. Ent see polegi vajalik – Kristuse ülestõusmises on surm juba võidetud. Meil tuleb küll surra, aga see on suremine Jumalasse, tema kuningriiki, igavesse ellu.

Kristluse tõsiseltvõetavus on uskumises millessegi pealtnäha täiesti absurdsesse, võimatu võimalikkusesse: kaduv riietub kadumatusega, surelik surematusega ning surm on neelatud võidusse (1Kr 15:54).

Elame tões ja elame Vaimus,

südant kui juhib ainult see aimus,

et Sa võid muuta, et ma võin suuta

näidata pimedas tuld.

Sinus on lootus isegi kurval,

särav on mõte koledal surmal,

helendav rahu ja trööst.

Sinus on selgus, sinus on kindlus,

ainus mis tõde on see

Sinus on tõotus ja tee.

Marto Tiitus

piiskop electus