Surmast ellu
/ Autor: Mart Salumäe / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 7. november 2018 Nr 45 /
Tänavu 11. novembril möödub Esimese ilmasõja lõpust sada aastat. See sõda vapustas maailma nii põhjalikult, et kõigis järgnevais 20. sajandi verevalamistes ja tänasteski konfliktides leidub sajanditaguste sündmuste mõju. Inimlikku meeletust tõestab kurb tõsiasi, et iga uus ajastu sünnitab helgema homse nimel vihatud vaenlasi ja pärandab järgmisele sangarite hauad.
Juba Arthur Schopenhauer ütles: „Inimene teeb kõike vastupidi. Ta mõtleb kannatamatult tulevikust ja põlgab ära oleviku, mistõttu pole tal ei olevikku ega tulevikku. Ta elab nii, nagu ei sureks kunagi, ja sureb nii, nagu kunagi poleks elanud.“ Õnneks pakub usk meile siiski oluliselt lootusrikkama väljavaate. Meie tee ei kulge mitte niisama hällist hauda, vaid kaduvusest kadumatusesse. Paulus kirjutab: tänage „Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis“ (Kl 1:12).
11. november tuletab meelde ka püha Martinit, Toursi piiskoppi, kes suri aastal 397 pKr. Ta oli nooruses sõjamees. Kord, kohates armetut ja alasti kerjust, raius ta oma sõdurimantli mõõgaga pooleks, et anda kerjusele kehakatet. Öösel ilmus talle unes Jeesus, kes kandis poolt tema mantlist. Sealtpeale sai Martinist kristlane, kelle eeskuju tasub meilgi järgida.
Ligimesearmastust ja elu helgemaks muutvaid häid tegusid ei pea mitte hoidma horisondil koitvaks tulevikuks või hauatagusteks aegadeks. Jumalale elatud elust osasaamise igavene õnnistus on antud meie tänasesse päeva.
Jeesus ütleb: „Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale“ (Lk 20:38).
Mart Salumäe
