Suurel nädalal kirikupingis

Kristlikud pühad on seotud paljude kommete ja sümbolitega. Kõige parem on kristlikke pühi tähistada sellega, et läheme kirikusse jumalateenistusele.

Võtan koos lugejaga ette kirikutee suure ehk vaikse nädala erinevatele teenistustele. Iga kogudus peab seda nädalat oma võimaluste ja kohalike traditsioonide järgi. Kirjeldan siin Eestimaa X koguduse pühadenädalat, kus kasutatakse uut kirikukäsiraamatut, ja püüan selle kaudu selgitada nende teenistuste liturgiakeelt.

Palmipuudepüha
Me tähistame Jeesuse saabumist Jeruusalemma. Rahvas tervitas eeslil ratsutajat kui kuningat, lehvitades palmioksi ja lauldes hosiannat.
Tänast teenistust alustatakse kiriku eeskojas. Vaimulik räägib Jeesuse tulekust pühasse linna ja nimetab, et meie kodukirik on sel nädalal meilegi see Jeruusalemm, kus saame osa Jumala suurtest tegudest. Kirikulistele antakse kätte väike oksakimp – urbadega pajuoksad ehk meie varakevadised «põhjamaised palmid».
Meiegi laulame hosianna-laulu ja liigume üheskoos kirikusse, kus algab palmipuudepüha jumalateenistus. Õnnistatud «palmioksad» võtan pärast koju kaasa. Need on elav meenutus Jeesuse kuninglikust sisenemisest pühasse linna ja tema võidukäigust, mis kulges läbi reetmise, salgamise, kannatuste ja risti.
Suurel nädalal ei sobi pidada suuri pidusid ja korraldada meelelahutusüritusi. Kristlastena püüame võtta pigem aega eneseanalüüsiks ja süvenemiseks Jumala suurtesse tegudesse. Selles on heaks abiks näiteks püha ristitee palvus 14 peatusega.

Suur neljapäev
Tänast päeva nimetatakse ka poolpühaks, sest lõunani on tööpäev ja siis veel kodused pühade ettevalmistused. Alles õhtu saabudes toimub esimene jumalateenistus. Sellega algab kirikuaasta kõige tähtsam aeg ja erinevate teenistuste jada: suur kolmepäevane püha (ld Triduum sacrum). Suure neljapäeva õhtust kuni ülestõusmispüha õhtuni on kolm ööpäeva. Nii lühikese aja sisse mahuvad inimkonna lunastuse tähtsaimad sündmused!
Astun tornikella helide saatel kirikusse, mis on pidulikult ehitud ja valgustatud. Me meenutame Jeesuse viimast paasasöömaaega ja armulaua seadmist. Suures neljapäevas on ühendatud rõõmus osadus Issanda lauas ja tõsine süvenemine Jeesuse algavale kannatuste teele. Algusliturgias lauldakse paastuajale erandlikult Gloria’t. Pärast armulauda aga vaikib orel ja lõpulaul lauldakse ilma saateta. Altarilt viiakse ära lilled ja volditakse kokku nii altarilina kui katted. See tuletab meelde järgnevaid sündmusi, mil Jeesus palvetas üksi Ketsemani aias, Juudas reetis oma õpetaja ja sõdurid vangistasid Jee­suse.
Naaberkoguduses peetakse täna õhtuteenistust, kus on nagu jõuluõhtul mitu lugemist: juutide paasasöömaaja seadmisest, jalgadepesust, armulaua seadmisest, Ketsemani palvevõitlusest ja Jeesuse vangistamisest. Lugemiste vahel on ühislaulud. Seejärel toimub pihitalitus ja armulaud.

Suur reede
On Jeesuse surmapäev ja aasta suurim leinapäev. Vaimulikul on alba peal must stoola. Altaril ja kantslil ei ole musti katteid, isegi valge lina puudub. Justkui paljaks röövitud altarile on süüdatud vaid kaks küünalt ja keskele asetatud suur krutsifiks. Kroonlühtrid ei põle. Kõik paistab väga tagasihoidlik – kogu kirik oleks justkui leinarüüs. Ka kirikulised on täna pingis vaiksemalt, ei sosistata naabriga juttu.
Vaimulik astub vaikselt kirikusse ja alustab teenistust. Kellad ei helisenud ja orelgi vaikib päeva tõsiduse märgiks. Kuid organist võtab laulu üles ja koori toel on kogudusel julge laulda.
Teenistus algab lihtsa palvega ja seejärel on päeva lugemised, viimasena Jeesuse kannatuslugu. Pikalt ja põhjalikult, alates vangistamisest kuni matmiseni. Vahepeal katkestatakse lugemine ja lauldakse paar salmi lauluraamatust. Kannatuslugu on tervikuna ühest evangeeliumist ja moodustab seetõttu haarava terviku.
Pärast jutlust alustab vaimulik: «Vaata ristipuud, millele on naelutatud maailma Päästja …» Meie silme ees on suur krutsifiks – ristilöödud Jeesus, kellest äsja evangeeliumist lugesime.
Järgneb igivana suure reede laul – kaebesalmid, mis kõlab kui Jumala kurtmine oma rahvale, kes on oma Jumala hüljanud ja talle ränka südamevalu tekitanud: «Mu rahvas, mida olen ma sulle teinud? Või millega olen sind pahandanud? Vasta mulle.»
Sellele mõtisklus- ja palvehetkele risti ees järgneb kirikupalve ja armulaud.

Vaikne laupäev
Mõnes kirikus toimub ka täna hommikul teenistus, millega meenutatakse Jeesuse matmist ja haua valvamist. Mulle on täna lihtsalt vaikne päev. Oleme perega kodus ja valmistume pühadeks. Toad said koristatud juba neljapäeva pärastlõunal ja võtame seda päeva nüüd rahulikult. Värvime mune ja sätime kodu pühadeehtesse. Jeesus oli küll laupäeval hauas, aga naisedki tegid ju ettevalmistusi haua juurde minekuks.

Kristuse ülestõusmise püha
Evangeeliumides öeldakse, et naised läksid päeva tõusul Jeesuse hauale ja leidsid eest tühja haua. Sellest ajendatuna peetakse ka naaberkoguduses pühapäeval päikesetõusu ajal hommikuteenistus lugemiste ja lauludega.
Mina lähen laupäeva hilisõhtul algavale ülestõusmispüha vigiiliale. See traditsioon on pärit esimestest sajanditest, mil kristlased valvasid palvetades ja lauldes kogu ülestõusmispüha öö kuni hommikuni. Meie vigiilia kestab küll vaid kuni paar tundi. Siis minnakse koju puhkama ja jätkatakse hommikul piduliku pühadeteenistusega.
Tänane vigiilia algab õues kiriku peaukse ees. Kirik on pime. Ilma Jeesuseta oleksime pimeduses ja ilma lootuseta. Vaimulik ütleb sissejuhatuse ja süütab väikese lõkke. Siis tuuakse esile uus paasaküünal, ülestõusnud Kristuse sümbol. Vaimulik süütab lõkketulest paasaküünla ja tõstab kõrgele: «Ülestõusnud Kristuse valgus kaotagu pimedus meie südameist!»
Liigume kõik koos pimedasse kirikusse. Küünla kandja peatub teel mitu korda ja laulab: «Kristuse valgus!» Kirikus jagatakse paasaküünlast valgust ka kõigi kirikuliste väikestele küünaldele ja korraga on kirik küünlatuledest valge. Särama löövad ka kroonlühtrid ja kõlab pidulik ülistuslaul «Rõõmusta juba …» Väike põlev küünal minu käes tuletab mulle meelde usu ja lootuse valgust, mille Kristus on kinkinud.
Nüüd istutakse ja kuulatakse lugemisi Vanast Testamendist: maailma loomine, veeuputus, Iisraeli rahva läbiminek Punasest merest ja prohveti kuulutus Jumala tõotustega. See lihtne lugemiste ja palvetega valvamisosa kasvab peagi pidulikuks jumalateenistuseks, mis kulmineerub evangeeliumiga Jee­suse ülestõusmisest.
Ülestõusmispüha vigiilia juurde kuulub ka ristimine ja armulaud. Esimestel sajanditel oli see tähtsaim ristimispüha aastas. On väga sümboolne ja kõnekas, kui just sellel uue valguse ööl sünnivad meie keskele vee ja vaimu kaudu uued kristlased. Ristimistalitusel pöördub vaimulik ka meie, juba varem ristitute poole, kutsudes meenutama oma ristimist ja ristimisel antud tõotusi.
Siis tuleb armulauaosa. Ülestõusnud Issand kutsub meid ja me tunneme nagu jüngridki leivamurdmises elava Issanda osadust. Teenistuse lõppedes tervitame rõõmsalt üksteist: «Kristus on üles tõusnud!» Ja sellele vastatakse: «Tõesti, ta on üles tõusnud!»
Peeter Paenurm

Liturgiliste värvide tähendus
Valge – rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv; kasutatakse valdavalt jõulude ja ülestõusmisajal.
Punane – Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv; kasutatakse nelipühal ning usu tunnistamisega seotud pühadel, näiteks märtrite mälestuspäevadel.
Roheline – elu ja lootuse värv; on kasutusel kirikuaasta tavalisel ajal.
Violett – paastu ja meeleparanduse värv; kasutatakse paastu- ja advendiajal.
Must – sügava leina värv.

Pildigalerii: