Suurest juhusest ja jumalasõnast

„Palud või ei palu,
mõtted jälle uisapäisa. Iga valu suurim näib …“
Kui õhtused hajali mõtted kirja pandud, tunnen, et kutsun jälle appi suurt juhust. Palun teda, kummardan ta ees maani, kuid kergem ei hakka. Ainult mõnikord …
Ühel päeval ütles tütar: „Kuulsin sind suurt juhust paluvat. Suur juhus on kaduvik. Ära seda palu!“ Kuid ma jäin kindlalt enda juurde ja kirjutasin mingis kummalises meeleolus luuletusegi.
Aina mõtlen suurest juhusest,
elu kiiva kipub – sest!
Ja ma mõtlen tast kui sõbrast,
pole ta ju mingi tõbras!
Patud saangi nõnda andeks,
aeg on nagu hingevandeks.
Elu sätib kõik nüüd korda:
aita mind, suur juhus! – kordan.
Ja siis aitabki! Mõtted on taas optimistlikumad. Kuid mitte kauaks.
Läks aeg. Kord tütar ütles nagu muuseas: „Ema, sa võiksid parem kirikusse minna!“
Mõtlesin sellele. Sellelegi, et aastaid tagasi käisin kirikus, kuid ei leidnud rahu. Mulle ei meeldinud kirikuõpetaja võlts hääl ja üsna pea pagesin pühakojast, hakkasin sellest paigast kaugelt mööda käima.
Siis leidsingi lahenduse, et hakkan murede puhul paluma suurt juhust. See oli millegi olulise leidmine. Suurest juhusest sai mu jumalus. Aga suur juhus ei aita mind iga kord. Ta nagu reedaks mind vahel. Nagu keeraks mulle selja. Kas ta tõesti on kaduvik?
Aeg liigub kiiruga. Eilsed ja tänased kõhklused painavad. Ja ma mõtlen jälle tütre sõnadele: sa võiksid parem kirikusse minna!
Eile jalutasin linnas kauem. Kirikus käis jumalateenistus. Põikasin sisse. Seal oli kõnepuldis uus pastor. Jäin teda meelsasti kuulama. Pärast teenistust tuli mitu tuttavat juurde, nad imestasid, et olin kirikus. Ma ise ka imestasin. Ja tundsin korraga midagi seletamatut. Pastori sõnad inimese saatusest, õnnest ja muredest olid läinud mulle hinge.
Kodus lugesin luuletust suurest juhusest ja muigasin. Missugune lapsikus – uskuda olematut, uskuda juhuslikkust, midagi, mille sünnist sa ei tea tuhkagi, mille olemus on olla … kaduv! Mis sind painab ja ei anna kunagi tõelist hingerahu. Ta on väetim kui väike laps, ta on petlik nagu mõni peiupoiss, ta on nagu abitus ise.
Meenusid pastori sõnad õnnest. „Õnn ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Ta on veri meie verest, liha meie lihast, õnnistatud jumalasõnaga.“
Ja mida rääkis pastor muredest? „Mured ei tule juhuslikult, neil on oma kasvumaa, neil on oma iga ja jõud. Pole olemas suurt juhust, mis sellelt teelt kõrvale aitaks pöörduda. Kes kõnnib jumalasõna järgi, seda see ka aitab!“
Ja mida räägiti kirikus saatusest? „Saatuse teed on kummalised. Sa ei näe kaugusse, sa ei näe ettepoole, aga mingi vaim valitseb su elutee üle ja teab, kuhu sa jõudma pead. See on Jumala Vaim. Usu sellesse!“
Ma olin uuesti sündimas nende kõikide mõtete tulvast. Ja nähtavasti polnud see juhus, vaid saatuse kindel käsi, mis mind nüüd äkki juhtis. Tundsin end vabana ja õnnelikuna!
Enda Naaber