Tähendamissõna linnast ja veevärgist

Olen viimasel ajal esitanud endale või mõnele kaastöölisele tahtmatult küsimuse, miks on ühte konkreetset linna tabanud järgemööda ootamatud sündmused, millel on otsene mõju nii inimeste vaimsele kui füüsilisele tervisele. Nendeks sündmusteks on olnud koroonakriisi puhkemine, pikaaegsete elektrikatkestuste ja joogivee saastumise valusad tagajärjed. Üheks võimalikuks vastuseks on see, et paraja elanike arvuga ja teistest selgelt eristatav piirkond on kogu Eesti väike mudel, kus on ühelt poolt lihtne katsetada erinevaid algatusi, mida saaks õnnestumise korral proovida ka laiemalt, kuid samas on see ka omamoodi lakmuspaber kriisidele, mis on oma ootamatuses õppetunniks nii endale kui teistele.

Minu enda jaoks on nendel sündmustel omamoodi seos ka hetkel meie riigis toimuvate arengutega, mis lubavad meid mõtiskleda selle tähenduse ja mõjude üle tähendamissõna valguses:

Ühes linnas elasid inimesed, kes olid pärast aastakümneid kestnud elu võõra võimu all oma elukoha muutnud kauniks, kus neile meeldis võõrustada külalisi, ning nad olid rõõmsad, kui nende kodulinna võrreldi teiste riikide edukate linnadega. Aja jooksul, kui kasvas uus põlvkond, hakati unustama seda, mis oli neid varem ühendanud, ja üha enam hakati uskuma seda, mida peeti õigeks nendes linnades, kelle sarnaseks sooviti saada.

Linnajuhid jõudsid järeldusele, et neil on puudu vaid mõned kiired parandused, mis muudaks neil sarnaselt mitmete piiritaguste linnadega ühiskonna veel kaasaegsemaks. Samas olid nad unustanud, et ka neil endil on alles veel väärtusi, mis tundusid sedavõrd loomulikud, et neid ei osatud hinnata. Üks selline väärtus oli puhas vesi, mida inimesed usaldasid ja kasutasid. Ühel täiesti tavalisel päeval juhtus, et linna peamine veetoru läks kiirete muutuste tuhinas katki ja töömehed asusid seda parandama. Kas siis liigse kiirustamise tõttu või muul põhjusel läks aga midagi valesti. Elanikud olid kannatlikud ning mõne aja möödudes said nad vee tagasi, kuigi see ei tundunud enam olevat sama värvi mis enne, aga elu tundus minevat edasi nii, nagu oli olnud enne remonti. Parandused ühes kohas ei saa ju ometi mõjutada kõiki inimesi ega võta enamikult midagi ära.

Kuigi linnajuhid kuulsid, et inimesed on siiski rahulolematud, arvati, et küll on see mööduv nähtus ning inimesed unustavad peatselt selle ebameeldiva sündmuse. Kahjuks ei olnud aga miski enam nii nagu enne, ainult et selle linna juhid kas ei julgenud või ei soovinud seda tunnistada, kuna nemad olid soovinud olla vaid teiste sarnased ega olnud võtnud kuulda nende elanike manitsusi, kes väitsid midagi muud.

Kirikul ja Jumala kogudusel lasub nagu tollel linnalgi kohustus hoolitseda oma inimeste puhta joogivee ehk rikkumata Jumala sõna ja kiriku õpetuse kättesaadavuse eest, mis on meie vaimuliku tervise alus ja eeldus. Valus kogemus ühe linna joogiveega mõjutab selle linna elanikke ja külalisi veel pikka aega, kuid torude parandamise ja vee kvaliteedi taastamise järel on palju keerulisem taastada usaldust nende vastu, kes on asunud elanike manitsustest hoolimata muutma seadusandlust jõupositsioonilt veendumusega, et selline tegu parandab ühiskonna tolerantsust. 

Antud kogemus on juba nüüd õpetanud sedagi, et kõik pole kuld, mis hiilgab ehk teisisõnu peab endal igaks juhuks olema tallel eluks vajalikku vaimulikku ja ka talupojatarkust, et mitte pidada kasutamiskõlblikuks kõike, mida meediaruumi „ühisveevärk“ meie kodudesse ja toidulauale kannab. Ka juhul kui eeldada, et riigijuhid võtavad hoo maha ega jätka abielu mõiste muutmise ja ühiskonna lõhestamisega, on kahju juba sündinud ning ühiskondliku usalduse taastamine võtab märksa pikema aja kui ühisveevärgi kasutuskõlblikuks muutmine ja torustike puhastamine. Samas võime olla tänulikud, kui meil on kasutada sõltumatud allikad ehk kiriku meediakanalid, millest ammutada ise ja pakkuda kosutuseks ka teistele.

Anti Toplaan

assessor