Taliöine

Kui ma astun majast välja öösse, siis ma lähen nagu koju. Televiisori ja jutumöla kõrval avaneb taevane värskus. Vaatad üles, näed mõnd tähte ja tunned kohe, et öölaotuses on palju tõelisem ilm kui tubane tomp. Väline avarilm on neile nii lähedal, vaid mõni meeter, kuidas nad küll ei märka ega tahagi näha.
Öö ja öine kõndimine on mulle imetlusväärne ja kallis olnud. Talveöö tumeduses paistavad kohad teisiti kui päevavalges, tõsisemad. Öises unes vanad hallid taluhooned vaikivad, ümisevad tasa, peavad enda sees nõu. Päeval vaatad: polegi nagu midagi, aga öö on tunnetuslikult palju rikkam. Samad maastikud ja kohad. Kes ütles, et kõik oleneb valgusest?
Kui öösel kahe-kolme ajal kõnnid mööda talviseid teid, siis ükski hing ei liigu. Oleks vaid teine inimene, kes nõus kaasa tulema, kellele viipe või puudutusega jutustada salajasi sõnu. Ütleksin talle, et see ongi tõelisus, mis me siin hetkel kogeme. Ütleksin, et meil võib olla vähe – pisut süüa ikka leiame –, kuid meist läbi laiub tõelisus ja värskus.
Veoautol on lumi. Sõiduautol on lumi. Neid kahte ei kasutata. Talv. Valged vaalmed masinatel ja majadel. Sõjafilmist on minusse jäänud pilt, kus sakslaste tankidel ja masinatel oli lumi peal. Järelikult oli lahing soikunud. See pilt tähendas nukrust ja lõppu. Tänagi toob masinatel nähtav lumi nukrust ja lõpumeeleolusid. Talves ju olemine nagu seisab.
Samm sammu ette lähen kui jalaväelane lumes. Öö lubab end laiali lasta: keha kõndima ja vaim uitama. Öös ei pea minema nööripidi ja rööbast mööda nii kui päevaseil võitlushetkil. Veedan aega öises sanatooriumis: tatsan nõndasama, hingan sügavalt, olen kerge – ilma kohustuseta kehas. Neil päevil öeldi kõige maailma häda kõrvutuseks: meie elame nagu lillekesed siin Eestis. Kas see ikka igas suunas on nii?
Hüpe
Selle loo rääkis mulle välis-eestlane Kalju Ainsaar. Juba ammu.
Tema jäi taganemisega Kura kotti. Sealt viidi neid osa kaatrite ja laevadega välja, Saksamaale. Sattus haavatuna Warnemündesse Rostocki lähedale. Ravimine käis nii, et liikusid ja loksusid rongidega ühest paigast teise ning samal ajal paranesid – kes paranes. Temal oli vasak õlg ja kõrv pihta saanud.
Saksamaal sai uuesti 46. rügemendi meestega kokku. Oli taas rindel Poolas, Sileesias. See oli juba märtsis 45. Taganemise põrgu tegid kõik kaasa, kui venelased üle Oderi tulid. Siis hakkas ragistamine iga väikese Saksa linnakese pärast.
Ükskord laupäeva õhtul olid nad positsioonidel Raitenklau küla juures. Kirikuküla või väike alevik.
Vaatavad, oh tonti, vene tankid jälle tulevad, jalaväe ahelikud taga. Noh, tulistasid oma torud tühjaks. Tankitõrjet ega kahuritoetust polnud neil kusagilt võtta. Kui vähe pimedaks läks, siis kiire sööst vasakule tiivale, kus nad teadsid ühte Saksa kompaniid olevat. Aga vana apteegi keldrid olid puha tühjad: sakslased olid juba kadunud.
Seiklesid, seiklesid varemete vahel, kuni jäid vangi. Neid oli viis eesti poissi rühmas. Soldbuchid ja paberid põletasid ära viimases keldris. Puhtad poisid, mitte mingeid dokumente ei olnud. Teesklesid sakslasi, sest nad teadsid juba, et venelased korjavad mittesakslasi välja vangide hulgast.
Esiotsa oli valve nõrk ja vähene. Mõni soldat pika vintpüssiga kõndis kolonni kõrval. Juhtimine ja korraldus oli kõik nii jabur ja nõme. Nad marssisid näiteks sealt Ohlenburgist minema ja kahe päeva pärast tulid tagasi samasse linnakesse. Paistis, et punased polkovnikud ei oska vangidega midagi ette võtta.
Aga siis hakati neid tasapisi järjekindlalt ida suunas liigutama. Ja valve läks ikka kord-korralt tugevamaks. Juba olid konvoisoldatitel PPŠd rinna peal. Kalju ütles: «Mul tuli kohe vedru sisse. Olen lapsest saadik siuke tundlik olnud. Tundsin, et see asi meil hästi ei lõpe. Kuidagi nigu kiskus keres kohe kõrvale. Mulle oli selge, et ei, poisid, mina enam edasi ei lähe.»
«Me olime näinud vangide ronge. Rautatud uksed, kuulipildujad ees ja taga. Tossutasid üldises segadikus ida suunas. Mõtlesin: kui meid sinna vagunisse ära surutakse rautatud ukse taha, siis sealt on juba väga raske välja tulla. Mõte oli, et mingil juhul ei tohi lasta ennast kuhugi kongi kinni suruda,» rääkis Kalju.
Ühel pühapäeva õhtupoolikul oli kolonnil jälle puhkepeatus. Mehed istusid, lamasid maas. Haavatud nõrkesid, vajusid teepervele. Sealt kohast paistsid liivakünkad, kuivanud rohi, põõsaraod. «Näitasin peaga Hennule, et nüüd läheme. Ja me läksime nagu marutuul. See oli üks pikk hüpe liivaküngastest alla võsa suunas,» kõneles Kalju.
«Lasti küll järele, aga no mida enam. Kuulsime veel sõimlemist ja räuskamist, valangute saatel aeti kolonni üles, et neid liikuma sundida. Eks nad nabisid mõne hulguse jälle kuskilt kinni. Peaasi, et arv klappis vahepeatustes. Meie tegime esimese ööga 75 kilomeetrit lääne poole. See kant oli meile osati tuttav, kust me äsja tulnud olime.»
Kalju jutustas kujutlematust segadusest, mis tookord Saksamaal valitses. Oli aprilli teine pool, lumi peaaegu sulanud. Berliini suurlahing algas vist 16ndal. Lakkamatust möirgamisest katsusid nad võimalikult kaugelt mööda minna. Öiti liikudes jõudsid nad läbi seitsmekümne ime augusti alguses Belgiasse. See oli Inglise tsoon ja pääsemine.
Jälle öös
Täna on öine tund kahvatum, pilves, hajevil. Täiskuu küljest on tükk kadunud, kuupaiste pilvesombus alaneb. Lumi krudiseb astumisel. Külm ikkagi. Sätendus lumel.
Ma olen selle Kalju jutu peale väga palju mõelnud. Ära tuleb hüpata kohe liikumise alguses, kui on veel võimalus, kui asi on veel lahti. Vedru sinus peab olema kogu aeg pinges, ergud peavad olema püsti, sinus peab olema valmidust, minekut ja hoogu.
Ei saa alistuda. Ma ei pea alluma mitte kellelegi.
Sinimägedes 1994 – kui oli Sinimägede lahingute 50. aastapäev – sai Kalju paari mehega kokku, kellega  ta koos Saksamaal sõdis. Nemad olidki Siberis olnud, põhjalaagrid läbi teinud. Juba raugastunud, käisid tatsa-tatsa. Siis Kalju ütles: «Mul oli tuhat korda õigus, et ma tookord läksin. Kes sinna jäid, nendel oligi niimoodi – rautatud kong ja mitu kuud raudteesõitu külmas, pimedas ja näljas.»
«Mul on praegu see hüpe veel kehas,» rääkis Kalju, kui ta tookord Eestis käis. «See liikumine, see tuul, see hoog.» Mõtlen, kujutlusega joonistan viibet öise metsatumeduse taustal. Kalju kõneles, et mis aukudes ja rägus nad edaspidi ronisid, nad mõtlesid oma filosoofiat läbi. Et ennem olgu laibad, aga  vangi enam ei lähe. Püstolid olid kogu aeg käepärast.
Mõtlen Venemaa arreteerimistele kolmekümnendail ja hiljem. Kuidas inimesi lihtsalt võeti kinni, pandi vangi, lasti maha. Minuni ei ole jõudnud ühtegi teadmist Venemaa metsavendlusest. Kas sellist asja üldse esines? Tõesti huvitav: mitte midagi pole kuulnud. Kas Vene inimestel ei tekkinud mõtet põgeneda, varjuda? Kas süsteem halvas neid sedavõrd, et seisid sambana paigal?
Nüüd on 2005. Ja pime öö. Sügav rahu, vähemalt siin lumiste metsade keskel. Panen lund peoga suhu. Need külmad sulavad kristallid suus on tõelised, unekahin on ümber tõeline, taevas täpikestega on tõeline. Aga jobundus meie elus on nõnda suur.
Pime on
Täna on öö päris pime. Ei ole enam kuud. Hommikutaevas tuleb vähe üles. Märtsi algus on viimase veerandsajandi kõige külmem – nagu ilmateates ütles. Pimedas harjunud silmad niipalju ikka näevad, et öisel jalutuskäigul kuhugi otsa ei lähe.
Pimedas raske teed leida. Mulle on südamelähedane üks jutukene pärismaalasest. Suure sõja järel eksinud sõdur džunglisse. Saanud seal kokku džunglielaniku ehk pärismaalasega. Koos müttavad ja raiuvad mere poole, et randa jõuda. Sõdur küsib pärismaalaselt: «Kas siin džunglis on mingit teed?» Pärismaalane vastu: «Ei ole teed. Mina olen tee.»
Seda võib kohandada ka Eesti oludele, aga no põhimõtteliselt nii: «Mina olen tee.» Tähendab: tee on minu sees. Nähtavat teed ei ole. Ma pean ise sisemises pimeduses tundma, kuhu poole ma lähen. Paremini mõistetavaks saab Jeesuse lause: «Mina olen tõde ja tee ja elu. Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.» Muidu ikka mõtlen, mis see tähendab: mina olen tee?
Pime on. Needsamad taluhooned on täna kuidagi eriti tumedad ja tõsised ja unes. Mida nad küll mõtlevad, mis tunnet hoiavad nende mustavas kehas? See ajalugu, aja voog ja saba, mis minu taga, on tume ja külm olnud.
Mulle on meelde jäänud üks kord, kui väiksena magasin ema kõrval ja ema paljas külg puutus mu ihu vastu. Ühe puute soojus on mulle sellest Eesti pimedusest jäänud ja palju rohkem pole mul seda olnud.
Kujutlen küll ette, et ma lähen siit ära – kõik me läheme teatud hetkel – ja seal teispoolsuses hakatakse mind küsitlema, mis sulle on jäänud elamisest Eestis.
Emotsionaalne külmus on ütlus, mis minuga ühes tuleb. Miks luuletaja «käis üksi tähti valgel» juba sajand tagasi? Miks ei leidunud kedagi, kes oleks tahtnud minuga kaasa tulla talvistel öödel pimedas ja külmas? Kas ma suudan teha pöörde, jõuda enam maailma asjadele lähemale? Olen ma valmis hüppeks?
Aed öös
Aed öös. Oma öiselt ringkäigult olen jõudnud maja juurde tagasi. Õunapuutüved kahvatus öökumas. Vaat, öine vaade aeda maja kõrval on küll see, mis jääb mulle elamisest Eestis. Palju kordi vaadatud, küll juunis, küll novembris, küll märtsis. Olen pilguga kiindunud öisesse aeda, kus hallikas hõljum õunapuutüvesid katmas.
Minu ja Kalju erinevus ongi see, et Kalju saab sealt Eestisse tulla, aga mina ei saa Kalju juurde Valparaisosse sõita. Vist mitte iial. Lennupiletid maksavad juba paarkümmend tuhat. Vaesus. Ja ometi, kaks kätt taskus, läksid siit ära, nagu minu ema ikka ütles. Mis neil siis oli? – üksi seljariided.
Kalju kutsus, et tule. Leiame sulle ka Valparaiso lähedal tööd. Kus sa lähed nõndasama? Ikka sügad ja mõtled ja hingad: Eesti, Eestimaa… Just eile ütles naabrinaine, et läheks linna, aga pole, millega minna. Vaesel inimesel pole toda sadat kroonigi, et autole bensiini osta, lisaks rohuraha apteeki anda.
Kuidagi väga lõikas sisse küll see naabri lause. Inimesed käivad tööl ja rügavad, poolest ööst ta müttab seda katelt kütta, aga midagi sul sellest ei jää. Makse maksad, mis arved tulevad; tarbimise väike pumbakene oled, ja kogu rõõm. Palgad on ikka õudsalt pisikesed. See on kuritegu rahva vastu, mis tehakse. Riigikene on meil väga hukas küll. 104-kordne vahe alumisel ja ülemisel palgal.
Ühelt poolt ettevõtja ei leia töölisi. Teiselt poolt ei tasugi tööl käia, sest see inimese töö meie maal ei maksa mitte midagi. Kas ma pean jälle nagu metsavend punkris ootama, millal see komejandi ja lõbuaeg mööda läheb? Kurvaks kisub, et justkui alati pean ma punkris olema. Välja nagu ei saagi.
Teeme neid omandiõigusepabereid. Minulgi on pakikene: notariaalsed lepingud ja muud printeritooted. Küsin endalt, kas need paberid kaitsevad ja hoiavad mu maad kinni, kui jälle tankid tulevad? Aastate pärast lendlevad paberid tühja maa kohal.
Küla kuma
Must öö. Tuiskab vähe. Peent puru krabiseb vastu mütsi. Olen seisatanud ja kuulan pimedas, mis sõnumid kanduvad tuulekohinas minuni. Seal kusagil kaebekohinate sees ja taga on aimata küla kuma. Justkui kuulsin koera haugatust või häält. Kui palju seal veel kedagi üleval on öö mustas kohamises?
Oleme elupõlised eestlased. Minu ema ja minu isa, ise ka. Kunagi ma kirjutasin emast kui eesti ema musterkujust. Et kalossid, suvel hein ja sügisel kartul, lehm aastaringi. Oleme elupõlised eestlased ja oleme täiesti kõrvale jäetud. Meil ei ole Eestis kohta.
Meid ei ole kellelegi vaja. Külad hävivad. Traditsiooniline elukeskkond hävib. Me näeme ju seda pealt praegu. Mängult tõmban paralleeli eelmise iseseisvusajaga. Võrdlevalt oleme praegu sealmaal, kus oldi 1935. Siis jäi veel viis aastat kestmist. Vaevalt et seekord samamoodi läheb. Ajalugu täpselt ei kordu. Aga kõhklused on.
Tulen tuppa riiuli juurde. Mida ma võtaksin kaasa, kui peaksin siit kohe lahkuma? Mõne raamatu, fotoalbumid, need ehk kindlasti? Kuidas ma neid kannan ja tassin süles? Püstoli, isikliku relva kindlasti. Toitu, sae ja kirve, soojad riided. Mõnikord mängin, et pean kohe jäädavalt lahkuma.
Kuidas oleks sel puhul tunne? Küüditatud ju pidid väga kiiresti midagi kaasa võtma. Metsa varjuja hüppas minutiks sisse, et mõne asja haarata endaga kaasa. Aga kui tõepoolest on nii? See oleks kohutavalt raske. Tunnen seina ees ja külma kõhus. Võtaks tagatoast piibliraamatu uue tõlke? Või ei võtaks üldse midagi? Olen ma valmis kõik maha jätma ja lahkuma kaugusse? Kohe nüüdsama.
Ülestõusmispühad tulevad. Mismoodi me üles tõuseme ja kõrgemaks saame? Kas mina olen suuteline kuhugi kõrgemale tõusma ja ülenduma? Minu jaoks ei saagi minna paremaks, sest ma ei usu seda. Kui edaspidi hakkame paljunema Tallinna sadama kaudu, siis elu lõpuperioodil tuleb veel mustade ja värvilistega jageleda.