Täna ma istutan õunapuu
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 31. oktoober 2007 Nr 42 /
Tõdva vennastekoguduse palvemaja pidas pühapäeval, 28. oktoobril rohkete tervituskõnedega üles astuvaid külalisi vastu võttes oma suurte juubelite eelset aastapäeva.
Numbrid 199 ja 119 tunduvad väga tuttavad kaubanduskeskuse hinnasiltidelt. Oleme nendega nii harjunud, et tundub liig otsekohene öelda kakssada ja sada kakskümmend. Esimene palvemaja on siin valminud aastal 1808 ja praegune pühakoda pühitseti usupuhastuspühal 1888. aastal.
Palvemajale kohane sai aastapäeval ka muusika: kandle ja viiuli saatel kõlasid vanad vennastekoguduse laulud, mis paljudel saalisolijatel suu kaasa liikuma panid või silma niiskeks tegid. Üldlaulud kõlasid vana tava kohaselt lõikhaaval sõnu ette öeldes ning paari nädala pärast 60. sünnipäeva tähistava Hageri koguduse pasunakoori saatel.
Pidulik hetk jäi vaheajale, mil kogu rahvahulk kogunes õuele õunapuud istutama. Viimastel aastatel peamiselt kohaliku taluperemehe Kalju Aruaasa eestvedamisel tehtud ja pühakodade programmi raames toetatud korrastustööd on silma jäänud ka Saku valla juhtidele. Nii leidis meie palvemaja ja selle õueala tunnustamist valla Kauni Kodu konkursil. Väliste märkidena jäid seda tunnustust tähistama peaministri allkirjaga tänukiri seinal, mastivimpel lipuvardas ja õunapuu, mille sel pidulikul päeval pasunahelide saatel istutasid meie kiriku kaks kõige vanemat vaimulikku.
Õpetaja emeeritus Priit Rannut, kes hiljuti üllitas dokumentaalmõtiskluse Eesti vennastekoguduse ajaloost aastatel 1919–1941, on meie pastorite reas vanuselt kõige auväärsem. Teist labidat hoidis aga vanuselt järgmine, kuid ordinatsioonivanuselt esimene, praost emeeritus Paul Saar, kes Hageri koguduse õpetajana on aastaid olnud ka Tõdva palvemaja hooldaja. Need kaks meest jäid vaieldamatult kõnelejate hulgas silma oma erksuse ja rõõmsa lootusega kõik Issanda kätte usaldada.
Kui palvemaja aastapäevadel sageli küsitakse, kui kauaks võib meie maal veel vennastekoguduse õnnistust jätkuda, siis seekord jäid särama meie usuisa sõnad: «Kui homme oleks ka viimnepäev, siis täna ma istutan õunapuu!»
Päev läks nii ilusasti korda, et pisukese hirmuga tuleb mõelda järgmise aasta peale – kas on võimalik 200 ja 120 aasta juubeleid kuidagi veel meeldejäävamalt tähistada.
Tanel Ots
